Johanna blogi

Nii veider siia nüüd üle kolme aasta jälle kirjutada, aga mõtlesin ikka ära märkida, et ma kirjutan endiselt. Viimased kaks aastat elutsenud, (kuid praeguseks välja surnud) Aasia blogi siis vastavalt aadressil:

fukaiumi.wordpress.com

ja äsja alustatud kõikehõlmav blogi (muuhulgas kirjutan sinna ka mõtteid raamatutest) aadressil:

muumim6tted.wordpress.com

Kuna ei oska nende raamatute kohta midagi väga pikalt kirjutada, siis mõtlesin nad ühte postitusse kokku võtta ja igaühe kohta mõned laused kirja panna.

---
William Golding "Kärbeste jumal"

Ma usun, et klassikat pole vaja eriti ümber jutustada, aga lühidalt öeldes on see lugu poistest, kes satuvad üksikule saarele, kus siis hakkab neilgi välja kujunema oma ühiskond, tekivad jõugud ning asi läheb üsna veriseks.

Mulle täitsa meeldis see isegi, kuigi Garlandi "Rand" oli parem. Lood ise on üsna sarnased, kuna Garland on oma raamatu idee saanud just Goldingi "Kärbeste jumalast", inimeste vanus on vaid erinev, kes saarele satuvad ("Rannas" siiski lähevad vabatahtlikult). Et aga Garlandil oli tänu Goldingile põhi juba olemas ja ta sai sinna peale hakata oma ideesid ehitama, on "Rand" hulga viimistletum kui "Kärbeste jumal". Nii et, kuigi pole ehk eriti ilus teiste pealt maha kirjutada, on uusversioonid vahel paremadki kui originaal. Aga "Kärbeste jumal" on siiski ka hea, mõnus lugemine, üks neist raamatuist, mille iga inimene võiks korra elus läbi lugeda.

8,5/10

---
David Hill "Näeme veel, Simon"

Simon on poiss, kes põeb haigust, mille tõttu tema lihased järjest nõrgemaks muutuvad. Sellest hoolimata käib ta oma ratastooliga tavalises koolis, üritudes massi sulanduda.

Labased naljad ja isikupäratud tegelased on märksõnad, millega seda teost iseloomustada võiks. Tõsiselt halb raamat minu arvates, isegi tänapäevase noorsooromaani kohta. Autor pole suutnud isegi Simonit piisavalt huvitavaks tegelaseks kirjutada, et temast kahju hakkaks. Mõttega, et oh, kirjutaks raamatu haigest lapsest, kes varsti ära sureb, asi piirdus ka, kaasakiskuvalt kirja seda panna polnud autor osanud. See on muidugi arvatavasti üsna subjektiivne arvamus, ilmselt on inimesi, kes ka selliseid raamatuid loevad ja naudivad. Minu arust aga üks viletsamaid kohustusliku kirjanduse raamatuid, mis meil olnud on ja ma tõesti ei kujuta ette, miks keegi selle sinna valis.

3/10

---
Susan Kay "Fantoom"

Erik on poiss, kes sündis õõvastava näoga ja saab seepärast ainult maski kandes ringi liikuda. Ta on geenius, oskab kõike perfektselt, kuid sellele on ta tänu oma välimusele ühiskonna põlualune. Raamat jutustab loo alates tema lapsepõlvest kuni Pariisi ooperimaja ehitamiseni ning tema elu lõpuaastatele selles hiiglaslikus hoones.

Ühe mu klassiõe lemmikraamat, seepärast pidasin vajalikus läbi lugeda. Olin näinud seda Butleriga muusikali, mis mulle niiväga nüüd ka ei meelidnud, aga samas kõige halvem ta ju filmina kah polnud. Raamat üllatas aga üsna positiivselt, mõnus lugemine oli. Alguses kohutasid küll need jube pikad peatükid, aga sisse elades läks üsnagi kiiresti. Midagi erilist ja vaimustavat ja rõõmust lakke hüppama peanevat ta polnud, aga selline kena ja piisavalt huvitav jutustus. Paar üsna sümpaatset tegelast oli ka. Kannatab lugeda küll, selliste teoste puhul pole lugeja vanus ka eriti oluline vist.

8/10

Muutsin natuke kujundust siis, nagu näha võib. Esialgne plaan oli küll blogile veidi suvisem väljanägemine anda, aga kuna sattusin nii teemakohase kujunduse otsa, siis mõtlesin, et ehk on nii paremgi. Loodetavasti on kõik ilusti loetav, see kujundus ei lase midagi eriti muuta.
---
Originaalpealkiri: "Kabalmysteriet"
Autor: Jostein Gaarder
Žanr: filosoofia, fantaasia
Esmatrükk: 1990
Lehekülgi: 248
---
See on lugu 12-aastasest norra poisist Hanst Thomasest ja tema filosoofikalfuvustega isast, kes otsustavad minna filosoofide kodumaale Kreekasse, et üles leida moemaailma ära eksinud emme. Teel peatuvad nad aga mõnda aega väikeses Dorfi külakeses, ja enne lahkumist annab vana pagar Hans Thomasele kukli sisse küpsetatud imetillukese raamatu. Huvitaval kombel on kukliraamatusse kirjutatud muinasjutul tihe seos Hans Thomase igapäevaeluga. Hakkab tunduma, et see polegi lihtsalt muinasjutt, vaid tõestisündinud lugu, iseäralik ettekuulutus. Raamatu lõpetanud, on Hans Thomasest saanud sama suur filosofeeria kui seda on tema isa.
---
Tegelikult kingiti mulle see raamat juba oma kolm-neli aastat tagasi, aga selle lugemiseni polnud ma siiamaani jõudnud. Ei tea, kuidas see nii läks, tavaliselt on kingitud raamatud ikka esmases lugemisjärjekorras. Nüüd, kus see kooli jaoks kohustuslik oli, lugesin ta muidugi läbi, ja ei kahetse, üsna hea oli.

Vahetult peale lugemist oli parem mulje, kui pärast koolis selle üle arutlemist. See on tegelikult alati nii. Kui võtta raamatut tervikuna, nagu ta on, võib asi tunduda täitsa hea. Kui aga hakata iga lauset ja detaili eraldi analüüsima, ei pruugi mulje sama positiivseks jääda. Selle raamatu puhul oli teemaks ka kirjaniku raske töö ja täpsus, millega ta sündmused välja arvestas. Tegemist oli nimelt kuuekihilise raamjutustusega. Ma usun, et sellist asja on keeruline kirjutada, ja et kirjaniku jaoks võib see tõsine väljakutse olla. Aga, kas tulemus ka nii paljude erinevate liinidega parem on, kui ilma nendeta.. Lugedes on ka keeruline selles seebis järge pidada, et kes on kelle isa ja kes kelle lapselaps. Ehk oleks kahest-kolmest eraldiseisvast jutustusest piisanud. Oleks mõnusam lugeda ja autoril ka ehk lihtsam. Muidugi, ma saan kirjanikust mõnesmõttes ka aru, aga alati ei peitu keerulisuses võlu, minu meelest.

Juhtumisi lugesin enamvähem otsakuti kahte raamatut, kuhu oli sisse toodud lugu Oidipusest. Ühes oli seda väga oskuslikult ja tekstiga seotult tehtud, "Mängukaartide saladuses" aga otsast lõpuni lahti jutustatud. Alguses tekitas küll nostalgilise tunde seda kümneid kordi loetud lugu uuesti lugeda, aga hiljem järele mõeldes tundus see kuidagi ebavajalik. Tekkis mõte, et autor on kirjutanud sisse midagi, mis pole tema väljamõeldud, et lehekülgi kasvatada. Muidugi, kui tõesti leidub mõni inimene, kes pole seda lugu veel ei kuulnud ega lugenud, siis on ehk vajalik natuke ümber jutustada, aga lühemalt saaks ikkagi.

Samuti oli kole palju räägitud kreeka kultuurist ja filosoofidest. Aga kõik oli nagu üldteada jutt. Ses suhtes, et kui lugemiskontrollis oli küsimus, et "Mida uut said Kreeka kultuuri kohta teada?", siis ei osanudki nagu midagi vastata. Eks sai siis kirjutatud kuuenda klassi ajalootundidest meeldejäänud fakte, ja rahule jäädi muidugi, aga kirjanik oleks ju võinud valida siiski erilisemaid ja mitte nii üldtuntud asju, kui ta juba otsustas ühe maa kultuuri põhjalikult ette võtta.

Tuli vist kuidagi palju kriitikat. Et vale mulje ei jääks, siis tegelikult mulle see raamat meeldis. Lugu oli omapärane ja huvitav ka. Filosoofiat oli piisavalt. Tegevust jätkus. Hea oli, kuigi mitte ideaalne. Lugege ikka, kui muud käepärast pole. Rohkem lasteraamat vist küll, aga eks ta läheb suurematele ka peale ilmselt, kui fantaasiakirjandus ja filosoofia vastukarva pole.

9/10

Originaalpealkiri: "Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch"
Autorid: Terry Pratchett ja Neil Gaiman
Žanr: fantaasia, komöödia
Esmatrükk: 1. mai 1990
Lehekülgi: 312
---
Lugu maailma lõpust. Loo tegevus leiab aset peamiselt Inglismaal. Sünnib antikristus, kes peab aitama kaasa armageddonile. Nüüd on nii taeva kui ka põrgu peamiseks eesmärgiks poiss oma poolele võita. Kuid eksituse tõttu tegelevad nad vale lapsega, õige antikristus on kusagil kaugel eemal. Inimeste keskel elades saab ka temast üdini inimlik poiss. Tükk aega elab ta õndsas teadmatuses, kes ta tegelikult on. Aga hakkavad juhtuma kummalised asjad, kõik mille poiss välja mõtleb või mida ta maailma sooviks, läheb täide. Õhus hõljuvad tulnukad ja tiibetlased kaevavad maa-aluseid tunneleid. Kui poiss viimasel päeval teada saab, kes ta on ja mis rolli mängib maailma saatuses ei hooli ta sellest, kas võidab põrgu või paradiis. Ta ei taha kummagi võitu.

On ka palju teisi tegevusliine, mis kõik sihivad ühe punkti poole. On Anateema ja mr. Shadwell ning Pulsifer. Muidugi ka deemon Crowley ja ingel Aziraphale. Ja ka Agnes Nutteri ettekuulutustel on teoses oma osa. Ja Sõda ja Nälg ja Kõnts ja SURM on ka. Ehk siis apokalüptilised ratsanikud.
---
Olen mõlemat autorit eraldi ka lugenud. Võib vist öelda, et ülejäänud Pratchettist on see tänu Gaimani mõjutustele parem. Raamatu esimeses pooles on selgelt tunda mõlema autori mõjutusi, teine pool on puhas Pratchett. See oli vist Gaimanil esimene romaan ka, ju siis väsis ära või oli tähtajaga kiire. Ühesõnaga, algus oli väga hea ja huvitav, lõpp oli liiga hakeldatud ja parimad tegelased - Aziraphale ja Crowley - kadusid ka kuskil poole pealt ära ja ilmusid alles üsna lõpupoole välja.

Aziraphale'i ja Crowley näol sai selgeks ka see, et ei inglid ega deemonid pole üdini head või halvad. Taeva ja põrgu jõududel olevat ükskõik, kes vajaliku töö ära teeb, peaasi, et tehtud saab. Niisiis täidavad ka ingel Aziraphael ja deemon Crowley ökonoomsuse mõttes vahete vahel üksteise ülesandeid. Samuti on mõlemale selge, et ei lõputu paradiis ega lõputu põrgu pole head. Vahepealne ja inimlik on tore. Nende isandad küll noomivad neid sellepärast, et nad ei oota oma poole võitu, kuid nemad loodavat ikkagi, et maailm jääb alles. Jõutakse järeldusele, et inimesed võivad olla palju õelamad ja mõelda välja kohutavamaid asju, kui põrguteenrid. Kui Crowley't Hispaania inkvisitsiooni puhu õnnitleti, sest jah, juhuslikult viibis ta sel ajahetkel Hispaanias, oli ta ise väga üllatunud. On ka selliseid inimeste väljamõeldisi, mis pole ei põrgule ega taevale meeltmööda. Näiteks parkla kontrolörid, keegi ei salli neid.

Tegelased olid huvitavad ja omapärased. Pratchetti ja Gaimani eraldi kirjutatud teostes on ka alati, nii et midagi pole imestada. Aga see on positiivne. Kuigi tegevus ei toimunud Kettamaailmas, oli Pratchett oma õnnestunuima tegelase - Surma - siia siiski sisse toonud, kuigi väga põgusalt.

Tõlge oli üsna vilets. Nii mõnegi koha peal oli tõlkimisel valitud sünonüüm, mis ei sobinud eriti hästi.

Nagu juba enne mainitud sai, oli raamat tänu Gaimani mõjutustele hulga parem, kui ta võib-olla muidu oleks olnud. Pratchetti lapsikud ja lihtsad naljad olid kohati huvitavamaks ja omapärasemaks tehtud.

Sellest taheti vist filmi ka kunagi teha. See mõte vajus vist küll kuidagi ära, aga eks näis, ehk ikka kunagi tehakse. Terry Gilliam pidi režissöör olema ja Depp Crowley't mängima. Ma küll ei kujutanud Crowley't lugedes päris Deppina ette, kuna sain filmiprojektist teada alles pärast lugemist, aga ta mängiks selle osa välja küll, ma arvan. Depp on juba kord selline imemees, kes sobib igale poole. Huvitav ainult, et ta sellise osa vastu oleks võtnud, tavaliselt ta ju ei võta sedasorti asju ette. Aga no Gilliam on lavastaja, ja nad ju vanad semud. Ju siis Depp lootis, et filmist tuleb midagi omapärast ja kiiksuga. Olekski Gilliami käe all tulnud ilmselt, kui tema varasemate projektide järgi otsustada.

Aga raamat üldiselt meeldis siis. Selle aastane Pratchetti annus on nüüd küll täis vist, aga Gaimanit tahaks küll iga kell veel lugeda. Päris hea, esimese poole eest annaks 10/10, teise poole eest 8/10, aritmeetiline keskmine oleks siis:

9/10

P.S. teiste arvamusi ka

Origiaalpealkiri: "Heaven's Net is Wide"
Autor: Lian Hearn
Sari: Otori lood
Osa: 5. / eellugu
Žanr: fantaasia, ajalooline
Esmatrükk: 2007
Lehekülgi: 549
---

Tenmou kaikai so ni shite morasazu
Taeva võrk on lai, aga tiheda silmaga
---
See on eellugu "Otori" triloogiale. Terve sarja tegevus leiab aset väljamõeldud paigas, mis asub kuskil keskaegses Jaapanis. Kui ülejäänud "Otori" raamatutes on peategelaseks Takeo, siis siin tuleb ta mängu alles loo viimastel lehekülgedel. Raamat järgib hoopis Takeo (onu?) ja hilisema kasuisa Shigeru Otori tegevust. Ehk siis, selles raamatus on pikemalt juttu läbi sarja mainitud kuulsast Yaegahara lahingust ja Shigeru vennast Takeshist, kes hukkub enne "Otori lugude" algust ja kelle järgi Takeo oma nime saab. Raamat aitab paremini mõista Shigerut ja teda tundma õppida ning räägib loo sellest, miks Sadamu Iida hakkas Shigerut nii väga vihkama ja sellest, kuidas jooksid kokku kahe klannipealiku Naomi Maruyama ja Shigeru Otori teed. Ka järelloos põgusalt mainitud Akanest on pikemalt juttu. Lugu lõpeb seal, kust algab sarja esimene osa "Üle ööbikupõranda".
---
Selle sarja lugemist alustasin ma oma mäletamist mööda neljandas klassis, lugesin siis kolm põhiosa järjest läbi, nüüd, eelmisel kevadel, olles ära unustanud suurema osa tegelaste nimed, loo detailid jms, sattusin ma lugema järellugu "Haigru kähe huige". See oli päris mõnus lugemine ja läks hoolimata oma suurest mahust suhteliselt kiiresti. Umbes sel sügis-talvel märkasin, et ilmunud on ka eellugu, ning kuna mul olid järelloost suhteliselt positiivsed mälestused, otsustasin ka selle käsile võtta. Pettuma ma ei pidanud, küllaltki hea oli, kuid järelloole jäi siiski alla, ülejäänud triloogiaga ei oska võrrelda, kuna mul puuduvad selle kohta täpsemad mälestused.

Tavaliselt hindan ma raamatute juures seda, kui on huvitav, usutav ja tihe sündmustik, omapärased tegelased või kui kõik see ka puudub, siis võiks raamat vähemalt humoorikas olla või täielikult absurdne ja sürr. See raamat ei hiilanud ühegi nimetatud väärtusega. Peaaegu ükski tegelane polnud teistest rohkem meeldejääv, naljakas polnud absoluutselt, absurdne ka mitte, huvitav väga harva, usutav mingil määral. Aga see teos siiski meeldis mulle. Kogu sealset maailma oli kirjeldatud väga kaunilt. Jutustamisstiil, see kuidas autor oskas maastikku, olusid jms. kirjeldada oli lihtsalt ilus. Väga aeglaselt liikus sündmustik edasi, aga mõnus oli lugeda, peaaegu kujutledes, et viibid ise selles meeliülendavas maailmas.

Kindlasti oli üks põhjustest, miks see raamat eriti ootamatuste ja põnevusega ei hiilanud ka see, et terve lugu oli ette teada, peaaegu, et detailselt. Eelloo miinus. Järellugu oli seetõttu hulga huvitavam, et see toimus peale triloogia tegevust. Eellugu toimus enne ja seega oli kõiki tähtsamaid sündmusi ülejäänud raamatutes juba mitu korda mainitud. Oli teada, kes sureb, kes jääb ellu, kes võidab, kes kaotab ja kõik muu oluline.

Huvitav on see, kuidas näiteks kristlus (siin nn. varjatud) paigutub keskaegsesse Jaapanisse ja kuidas sellesse suhtutakse. Kuidas klannid lahendavad omavahelisi intriige läbi inimeste, kes pole tegelikult üldse asjaosalised. Hõim on ka huvitav nähtus. (Salamõrtsukad, kes suudavad luua endast peegelpilti, nähtamatuks muutuda jms.) Ainus fantastiline nähtus ka selles sarja osas. Järelloos oli paar asja veel vist, näiteks tüdruk, kelle sisse läks kassi hing ja kes seeläbi suutis kassiks muutuda ja poiss, kes rääkis teispoolsusega.

Üsna selgelt on tunda, et kirjanik on 20. sajandist, samas see ei häiri nagu ka eriti, piisavalt usutavalt on (vähemalt minu kui võihiku jaoks) kujutatud keskaegset Jaapanit, inimesi, seisusi, suhteid jne. Kahju ainult, et kirjanik ise jaapanlane pole, tulemus oleks nii kindlasti tüki maad parem.

Mul on praegu selline üleüldine jaapanivaimustuse periood, nii et ma suhtun kõigesse selle maaga seonduvasse suhteliselt positiivselt. Selle sarjaga oli mul kokkupuuteid juba varem, nagu mainitud, lihtsalt kokkusattumus, et hiljuti eellugu lugesin.

Soovitama ma kellelegi midagi ei hakka, iga üks peaks pärast nelja ülejäänud osa läbi lugemist juba ise olema otsusele jõudnud, mis ta sellest sarjast arvab. Sarja kohta üldiselt võib öelda, et see on kirjutatud nii, et läheks peale nii poistele kui ka tüdrukutele. Päris lastele ehk ei soovitaks.

P.S. Ahjaa, väga kena kujundus on. Unustasin mainida. Kutsub lugema kohe. :)

Tõlkija negatiivne arvustus, minu positiivse tasakaalustamiseks, kusjuures tõlge oli sinna juurde jumala korralik.

8/10

Originaalpealkiri: "Timm Thaler oder Das verkaufte Lachen"
Autor: James Krüss
Sari: "Timm Thaler"
Žanr: laste/noorte, fantaasia
Esmatrükk: 1962
Lehekülgi: 344
---
See on lugu poisist, kes müüb oma naeru võime eest võita kõik kihlveod. Ajapikku saab ta aru, et naer on rohkem väärt kui kõik maailma rikkused, ja hakkab otsima meest, kellele ta naeru müüs. Leidnud härra Taruki, läheb tal aga veel päris kaua aega, enne kui tal õnnestub saavutada see, mille jaoks ta on tulnud. Sõprade abiga õnnestub tal oma naer tagasi saada. Lugu lõpeb õnnelikult nagu üks korralik muinasjutt kunagi.
---
Võiks öelda, et ma olin enne lugemist, selle kohta vaid positiivseid kommentaare kuulnud. Pealkiri oli ka väga tuttav, kuigi üllataval kombel on inglise wikis selle kohta vaid paar lauset, väga paljudel kuulsatel ja vähem kuulsatel raamatutel on seal ikka korralik pikk sisututvustus, andmeid, tegelastetutvustusi jms. Ju siis ingliskeelse maailma jaoks pole nii tuntud asi. Aga see selleks.

Põhimõtteliselt see raamat meeldis mulle enam-vähem. Kohustuslike raamatute hulgas on igaljuhul üle keskmise. Ma saan isegi sellest aru, miks ta selle Anderseni preemia või mille iganes sai. Idee on suht originaalne ju. Tegelased nii originaalsed polnud. No Taruk oli jah niivõrd kuivõrd, aga teised olid kõik liiga äärmuslikud st. üdini head või siis äraütlemata pahad, minu arust. Väga muinasjutuline teos igastahes, kuri võõrasema, hea armas peategelane, õnnelik lõpp ja kõik see muu, nii et see hea-halva selgepiiriline eristamine käis mõnesmõttes asja juurde. See raamat sobiks ilmselt väiksematele paremini ja ilmselt ma ei kuulu sihtgruppi. Enne on ka näha olnud, et kohustusliku kirjanduse raamatud on sageli liiga lapsikud ja tulevad liiga hilja programmi vms. No cmon, meil oli "Meisterdetektiiv Blomkvist" kuuendas klassis nö. "krimikirjanduse hiilgava näitena". See oli mu lasteaia lemmikraamat, et jah. "Krabati", "Vendade lõvisüdamete", "Minu pere ja muude loomade" ja muu sedasorti kirjanduse kohta käib see ka. Aga "Thaleri" juurde tagasi tulles. Mind häiris ka see, et kõige lihtsamaid ingliskeelseid lauseid oli pikalt laialt lahti seletatud. Paljudes raamatutes ei ole võõrkeelseid lühilauseid tekstis eraldi lahti seletatud, healjuhul on raamatu lõpus paar lehekülge sellele pühendatud, jätab palju kompaktsema mulje. Raamatu esimene pool oli paljutõotav. Kuigi iga loll, peale "aruka" Timm Thaleri muidugi, oleks selle esimese paarikümne lehe jooksul välja mõelnud, kuidas see naer tagasi saada. Aga Timm ei mõtlegi seda kuni lõpuni välja, sõbrad aitavad kunagi. Et jah, autor oleks võinud midagi vaimukamat välja mõelda, midagi, mis ei oleks lugejale kohe pealevaadates arusaadav vm, muidu pole üldse huvitav edasi lugeda ju, kui mõtled täpse lõpplahenduse esimese kahekümne lehe jooksul välja. Kokkuvõttes venis see raamat mul "nagu härja ila". Lõpptulemus oli ka veidi liiga lääge, aga see selleks. Väidetavalt on sellel raamatul ka järg. Milleks seda veel vaja on? Ühest raamatust täitsa piisaks ju, ega ühe teema lõputult venitamine pole ka hea ju.

Ma üritan siin hinnata raamatuid sihtgruppi ja autori osavust ja kõike arvestades. Aga ma siiski ei oska ette kujutada, mis pilguga ma seda seitse aastat tagasi oleks lugenud, nii et hinne võib olla suhteliselt subjektiivne vms. :D A, seda ka, et mulle saksa keeles kirjutavad / saksa kirjanikud on suhteliselt meeldima hakanud ja jalgu jäänud viimasel ajal. Krüss ei sümpatiseeri nii väga siis, küll aga Kafka, Hoffmann, Remarque ka.

6/10

... ei kirjuta ma ilmselt enam kõigist raamatutest, mille läbi loen. Mitte sellepärast, et aega ei oleks, kuigi seda ka napib. Aga lihtsalt, ma leian, et on suhteliselt mõttetu kirjutada raamatu kohta, mis minus mingeid emotsioone, ei positiivseid, ega negatiivseid ei tekita ja mille ma loen läbi ainult sel põhjusel, et see on kohustuslik. Mõnd raamatut lugedes lihtsalt tekib palju mõtteid ja tundmusi, nende kohta on üsna lihtne arvustust kirjutada, aga on ka selliseid, mille kohta pole nagu suurt midagi öelda ja seega võtab ka arvamuse kokku klopsimine omajagu aega, ilmselt ei tule sellised ka eriti huvitavad.. Ma siiski üritan suurema osa raamatute kohta kirjutada, mõned üksikud jätan ehk vahele. Siinkohal hüppan ma üle "Robin Hoodi lustakatest seiklustest" ja järgmine arvustus tuleb suure tõenäosusega "Timm Thaleri" kohta. Üritan selle nädala jooksul ära teha, täna ei jõua ilmselt.

Originaalpealkiri: "Down in New Orleans"
Autor: Heather Graham Pozzessere
Sari: "New York Times'i bestseller"
Žanr: armastus, krimi
Esmatrükk: 1996
Lehekülgi: 264
---
Lugu algab sellega, et tapetakse üks kaunis strippar. Kunstnik Jon saabub, vererida järel, oma endise naise ukse taha. Aga kuna ta ka ise on haavata saanud, vajub ta sealsamas koomasse ega anna mingeid tunnistusi. Praktiliselt kuni teose lõpuni viibib mees haiglas koomas, olles samas peamine kahtlusalune. Peaaegu ainus inimene, kes Joni süütust usub, on tema lahutatud abikaasa Ann. Niisiis üritab naine igatepidi tõestada, et Jon pole asjasse segatud, aga teda ei võeta tükk aega kuulda, oli ju mees olnud üleni verega koos ja tema jäljed olid alanud sündmuspaigalt. Mõrvalooga paralleelselt jookseb Anni ja Joni surma uuriva politseiniku Marki armastuslugu. Teos lõpeb õnnelikult, nagu enamus seda tüüpi raamatud. Mõrvar on otse loomulikult see, keda ei lugeja ega ka ükski teose tegelastest ei osanud kahtlustada.
---
Tüüpiline naistekas. Arvata on ka, eksju, kui vaadata, mis sarja see kuulub. Ja noh, krimi ja armastus on ka ehk naistekate põhiteemad.

Sisu oli, nagu ta oli. Kohati oli huvitav ka, aga ei midagi erilist. Selle žanri siseselt on Nora Roberts igati etem minu meelest. Aga noh, jah, käis kah, mingi sisu oli igatahes, aga originaalsusest jäi kõvasti puudu.

Mingi väärtkirjandus ta ei ole, nagu arvata võib. Lihtne lugemine. Vaba aja sisustamine. Selline sopp, mis on kohati põnev kah.

Tõlge oli üldjoontes eriliselt pask, arvestades seda, et sellel oli minu arust lisaks tõlkijale ja toimetajale ka korrektor. Kolm inimest loevad läbi, ja ei näe, et see on absurdne:

"Ma püüdsin Gregoryt tappa," kinnitas Gina. "Ta oli just Gina juurest ära läinud, kui ma Gina tapsin. Ma kartsin, et äkki ta nägi midagi."

Muidugi see polnud ainus viga, terve teos oli neid suht täis. Juba see, et suurelt üle terve lehekülje oli kirjutatud originaalpealkiri: "Down in New Orleansis". Eesti keele käändelõpp!

Siis seda, et sellel, kes lõpuks mõrvariks osutus, puudusid korralikud motiivid ja põhjendused. Mingit segast hämu oli aetud seal, kus tüüp ennast õigustas. Nojah, mõrvaritel ei pea ju ilmtingimata olema mõistlikud põhjused, aga seal oli jäetud mulje, nagu need põhjendaksid tema tegu, aga samas oli see lihtsalt absurd, mida ta suust välja ajas. Täiesti ebareaalne, et keegi sellistel põhjustel tapaks.

Ma usun, et rohkem ma seda "siniste raamatute sarja" ei käpi ka. Kahest raamatust täiesti piisas. :D Ja arvatavasti on see sari, seega ka see raamat põhiliselt naistele suunatud. Kuigi mu vennapoeg luges Nora Robertsi "Villa" ühe ööga läbi ja talle väga meeldis. xd

5/10

Originaalpealkiri: "Kiss kiss"
Autor: Roald Dahl
Žanr: ulme, lühijutud, fantaasia, must huumor
Esmatrükk: 1960
Lehekülgi: 64
---
Roald Dahl oli üks menukaimaid musta huumori viljelejaid anglosaksi kirjanduses. Ta sündis 1916. aastal ja suri aastal 1990. Kuigi Dahl sündis Walesis, olid tema vanemad norrakad. Ta on osa võtnud geoloogilistest ekspeditsioonidest, samuti töötanud õlikompaniis ja lennuväes. Sai raskesti haavata õhulahingus Liibüa kõrbe kohal. Pärast tervenemist tegutses sõjalendurina Kreekas ja Süürias. 1942. aastal määrati ta Suurbritannia saatkonda Washingtonis - õhuväeatašee abiks. Sõja lõpuaastatel töötas Inglise salaluures, Intelligence Service'is. Elu lõpupoole elas kutselise kirjanikuna Inglismaal, Buckinghamshire'is.

Dahli esimesed lühijutud ilmusid sõja ajal Ühendriikides, kus nad äratasid tähelepanu lendurite elu haarava käsitluse poolest. Ta on tuntud ka lastekirjanikuna. Dahli kuulsaimad lasteraamatud on "Charlie ja Šokolaadivabrik", "James ja hiigelvirsik" ning "Suur sõbralik hiiglane". Suure rahvusvahelise kuulsuse saavutas ta aga musta huumori juttudega, mis on ilmunud kogudes "Keegi sinutaoline" ja "Musi mopsti".

Raamatu ingliskeelne versioon on üle kolmesaja lehekülje, kuid eesti keelde on tõlgitud valikuliselt ainult neli lühijuttu. Kuna kõik lõpevad huvitava puändiga, siis ma usun, et siinkohal oleks vale neid ümber jutustama hakata. Lühidalt, esimene on seotud seitsmeteistkümne aastase noorukiga, kes otsib võõrastemaja, ja tema võõrustajaga. Teine räägib mesilastest. Kolmandas on juttu Adolf Hitlerist. Ja neljas räägib vanast rikkast abielupaarist, kellest üks on väga täpne, teine mitte.
---
Olles mitu-mitu aastat tagasi lugenud Roald Dahli lasteraamatuid "Charlie ja šokolaadivabrik" ning "James ja hiigelvirsik", ei olnud mul temast mulje kui üliheast kirjanikust, seega ei hakanud kohe tema ülejäänud loominguga tutvuma. Kuid maal raamatuid sorides leidsin teiste "Loomingu raamatukogus" ilmunud raamatute seast tema lühijuttude kogumiku "Musi mopsti" ja mõtlesin, et võiks ka tema täiskasvanutele suunatud loominguga tutvuda. Ema soovitas ka, öeldes, et see on etem, kui Dahli lasteraamatud. Jah, oli küll, kuigi "Charlie ja šokolaadivabrik" on peaaegu sama hea. "James ja hiigelvirsik" ei kõlba minu arust kuhugi.. :) Kõige rohkem meeldis mulle esimene lugu, kuigi viimane oli ka päris tore ja kummalise lõpuga. Ja mulle meeldib nende lugude täielik absurdsus ja must huumor, mida kõigist neist lausa õhkab. See natuke segas, et teises loos oli ühte asja lõputult korrutatud, aga pole hullu, ilmselt see oligi nii mõeldud, et lugejale see idee kinnistuks. Igati mõnus ja sürr lugemine, sobib enamvähem kõigile ma arvan. :D

8/10

Originaalpealkiri: "The Ersatz Elevator"
Autor: Lemony Snicket
Sari: "A Series of Unfortunate Events" / "Sari õnnetuid lugusid"
Osa: Kuues
Žanr: Fantaasiaromaan, must huumor, absurd
Esmatrükk: Märts, 2001
Lehekülgi: 272
---
Mõtlesin, et võiks ise hakata sisukokkuvõtteid kirjutama. Natuke nõme tundub juba siia mingeid tekste raamatupoodide kodulehtedelt kopida. (Kui need ei ole otsesed tsitaadid.) Ma üritan kirjutada selliseid kokkuvõtteid, mis ei sisaldaks liialt spoilereid (muidu pole teistel ju huvitav lugeda enam), kuid mis siiski annaksid edasi raamatu põhisündmustiku. Khm:

Baudelaire'ide uued kasuvanemad on Jerome ja Esmé Armetu. Nad elavad Pimeduse puiesteel, majas number 667, 66. korrusel. Armetute korter on hiiglaslik, seal on nii palju tube, et orienteerumine on keeruline. Armetutele on väga oluline silmas pidada, mis on moes. Tihti on need asjad lihtsalt absurdsed. Näiteks, moes on sellerilimonaad ja akvamartiinid (sisuliselt vesi). Moes on peenetriibulised ülikonnad ja meredekoratsioonid, moes on orvud.. Teose alguses ei ole moes valgus, sellepärast on Pimeduse puiesteel tihedalt puid ja inimesed hoiavad oma korterites kardinad pidevalt akende ees. Koridoris tuld põlema ei panda. Kui aga valgus moodi tuleb, saetakse puud lihtsalt maha. Liftid pole moes, seega ei tööta ka selle maja lift.

Varsti ilmub (üllatus-üllatus) välja krahv Olaf, kes on ennast seekord moekaks oksjonipidajaks riietanud ja nimetab end Güntheriks. Nagu ikka, ei usu ükski täiskasvanu laste juttu ja niisiis peavad Baudelaire'id jälle ise Olafi plaanidele jälile saama ja neid lahendada üritama.

Eelmise osa lõpus röövis krahv Olaf ära Quagmire'i kolmikud (neid oli tegelikult kaks, üks oli surnud... vist, ei mäleta enam täpselt, eelmist osa lugesin päris ammu), kellega Violet, Klaus ja Sunny olid koolis sõbrunenud. Igatahes, on nad peidetud üsna Armetute korteri lähedale, et Olaf saaks Baudelaire'idel ja Quagmire'idel korraga silma peal hoida. Baudelaire'i lastel läheb korda oma sõbrad üles leida, kuid mitte päästa.

Selgub, et üks Violeti, Klausi ja Sunny kasuvanematest on krahv Olafi käsilane. Olaf laseb rõõmsalt jalga ja viib Quagmire'i kolmikud endaga kaasa. Lahendamata jäävad paar saladust, nagu näiteks "V.T.K." tähendus ja kummaline tunnel, mis viib otse Baudelaire'ide mahapõlenud villa varemeteni.
---
Ma ei teagi täpselt, miks ma seda sarja ikka edasi ja edasi loen. Tegelikult on nii, et esimesed kolm osa olid huvitavad ja tasemel, neljas ja viies olid üllatavad (neljandas oli Olaf naiseks kehastunud ja viiendas leidsid Baudelaire'id sõbrad), kuid mitte enam nii head. Ja kuues... kuues oli suhteliselt jama eelnevatega võrreldes. Lihtsalt nii absurdne tundus, kuidas lapsed näitavad igasugustes olukordades üles ülimat geniaalsust ja nutikust, ja samas ei saa aru kõige läbinähtavamast Olafi plaanist, mis on isegi lugejale algusest peale suhteliselt selge (vähemalt mulle oli, ma usun, et enamusele on). Lolluse tipp:

"Viissada on kõige kõrgem pakkumine, palun," ütles Günther ja muigas kellegi poole rahvahulgas. [...] "Uksehoidja?" imestas härra Poe, kui uksehoidja proua Esméle rahakukru ulatas ja siis suure punase kalakuju suure vaevaga lavalt sülle upitas, käed endiselt pikkades varrukates peidus. "Mind üllatab, et üks uksehoidja Moodsalt Oksjonilt üldse midagi osta jõuab." Ta rääkis ükskord, et ta töötab ka näitlejana," märkis Jerome. "Huvitav tüüp. Kas tahaksite temaga tuttavaks saada?" [...] "Mul pole aega kellegagi tuttavaks saada," vastas uksehoidja. "Ma pean selle bossi auto peale toimetama..." Märganud Baudelaire'i lapsi, jäi uksehoidja poolelt sõnalt vait. "Teie ei peaks küll siin olema!" sõnas ta. "Te ei pidanud korterist lahkuma." [...] Ta oli ümber pööranud - põrgates oma kalakujuga vastu mitut peenetriibulist inimest rahva hulgas - ja hõikas lava poole. "Boss!" hüüdis ta, ja nii Esmé kui ka Günther pöördusid vaatama, kui ta kolme Baudelaire'i poole osutas. "Need orvud on siin!" [...] Günther irvitas, nagu oleks ta just äsja nalja teinud; see oli ilme, mis tähendas, et ta reeturlik mõistus töötas täie kiirusega. "Orvud on moes," ütles ta järjekindlalt aktsenti teeseldes. "Paljun, orvud võivad siin olla." [...] Uksehoidja kehitas samuti õlgu, muigas kahtlaselt Baudelaire'idele ja sammus auhinnalisest uksest välja.

Kohati on põnev ja huvitav ka muidugi, aga vahel ajab autori stiil ja kogu see värk lihtsalt nii närvi. :) Näiteks see, et ta peab vajalikuks seletada pajakinda ja ahjuroobi ja muude sarnaste asjade olemust (no tegelt ka, vahepeal jäi mulje, et ta teeb seda ainult selleks, et teksti rohkem oleks). Ja ka see, et ta võtab prantsuse keelse lause ja tõlgib selle valesti ära, kusjuures see pole nii otseselt arusaadav, kui keelt üldse ei oskaks. Ja muidugi see ka, et ta peab vajalikuks iga natukese aja tagant soovitada sul kähku see raamat käest panna ja midagi rõõmsamat lugeda. Selles konkreetses osas see nii väga ei häirinudki, alguses oli natuke, keskel ta unustas seda lisada igale poole ja lõpus tuli see autotorile kahjuks jälle meelde. Teistest osadest on mul mingipärast mälestused, et seda oli suht raamatut läbivalt korrutatud. Üsna vaimukas oli minu arvates "kaks lehekülge täielikku pimedust" (kuigi see nägi veidi kohtlane välja, kuna raamatu vormistus näeb ette, et kõigis äärtes on laiad valged ribad xd). Seoses sellega meenus kohe Pratchetti "Vikatimehes" olnud lehekülje suurune "JAH".

Võib-olla peaks selle seeria sinnapaika jätma, kuid mingi kohustus nagu on edasi lugeda, kui oled juba alustanud ja nii kaugele jõudnud, aga samas, miks lugeda lõputult sodi, millest sa vaimustuses pole.. seda on ju mingi 13 osa, seega pole ma omadega poole pealgi veel. Aga noh, kuna esimesed paar raamatut olid head, siis lootust ju on veel, aga kui ta samas vaimus edasi laseb, nagu kuues oli, siis jah, ei köida eriti. Muidugi, see on hea, et need üle aasta-paari eestikeelsetena ilmuvad, saab ühe osa korraga võtta, ja pole nii, et sul on mingi meeletult palju neid osasid korraga ees.

Raamatu tagakaanele on kirjutatud, et vanusele 10+ (eelmistel oli 9+ :)), aga ma arvan, et pigem oleks õige 10-. See on ikka läbi ja lõhki laste raamat ja vastavas keeles/stiilis kirjutatud ka. Muidugi vanemad lugejad võivad leida äratundmishetki, sest autor kasutab fakte/nimesid/arve päris elust. Juba peategelaste nimed ju.. Baudelaire'id, härra Poe jne. Ma ütleksin, et see on keskmiselt talutav raamat ja kiiresti läheb tänu oma ülisuurele kirjale ja väiksele formaadile. :D

6/10

Varem polnud mul aimugi, palju ma umbes aastas raamatuid loen. Nimekirja (ja blogi) hakkasin pidama põhiliselt selleks, et näha, mida ma olen lugenud, mida millestki arvanud jne. Kool / kodus õppimine röövib suurema osa mu vabast ajast ja lisaks olen ma suhteliselt aeglane lugeja, nii et nimekiri tuli suhteliselt lühike. 31 raamatut sai kaanest kaaneni läbi loetud siis sel aastal. Väga paljud raamatud jäid pooleli ka aasta jooksul, millest ma osa kavatsen tulevikus ka lõpetada. Remarque'i "Arc de Triomphe", Hornby "Elu edetabelid", Meyeri "New Moon", Hoffmanni "Kuradi eliksiirid", Rice'i "Intervjuu vampiiriga", Wilde'i "Dorian Gray Portree", Poe "Kaev ja pendel", Palahniuki "Kaklusklubi" jne-jne. lubamatult palju raamatuid (millest enamus paistsid head) jäi pooleli ühesõnaga. Nimekirja üritasin ma paigutada raamatud paremuse järgi. (Ka need, millel on sama hinne.) Kommenteerisin lühidalt kõiki v.a. neid, mille kohta ma olen blogisse arvustuse kirjutanud.

1. Alex Garland "Rand" 10/10 (geniaalne, kõike, mida ühelt healt raamatult oodata võib :), mitte igale maitsele, vist)
2. Nora Roberts "Morrigani rist" 10/10 (põnev, huvitav, hea ja vampiirid olid ka)
3. Stephenie Meyer "Videvik" 10/10 (Njah :D)
4. Lian Hearn "Haigru kähe huige" 9/10 (Ma armastan seda sarja. (: )
5. Terry Pratchett "Mort" 9/10 (Pratchettlikult hea huumor)
6. J. K. Rowling "Harry Potter ja surma vägised" 9/10 (See on ka tore sari)
7. Brian J. Robb "Johnny Depp" 9/10 (Ma hindasin tõlget ja koostaja tööd, mitte Deppi isiksust. Huvitav on lugeda huvitavast inimesest :D)
8. Nora Roberts "Jumalate tants" 9/10 (esimene osa meeldis rohkem)
9. Nora Roberts "Villa" 9/10 (armastus segatud krimiga, ajaviitekirjandus ühesõnaga (: )
10. James Riordan "Kuningas Arthuri lood" 9/10
11. Paulo Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" 8,5/10
12. Terry Pratchett "Vikatimees" 8/10 (Mortile jäi alla)
13. J. K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (mitte just parim "Potteri" osa)
14. Paulo Coelho "Alkeemik" 8/10 (see paljukiidetud teos)
15. Antoine B. Daniel "INKA: Päikeseprintsess" 8/10 (keskmiselt huvitav, indiaanlased)
16. Erich Segal "Armastuse lugu" 8/10 (mu ema tõlkis kunagi ammu :D, bestselleri joontega kerge lugemine)
17. Roald Dahl "Musi mopsti" 8/10
18. J. R. R. Tolkien "Sõrmuste isand: sõrmuse vennaskond" 7,5/10 (suurejooneline jahm, aga venis mingipärast)
19. Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Blomkvist" 7/10 (lapsepõlve lemmikraamat)
20. George R. R. Martin "Troonide mäng I" 7/10 (kohati oli huvitav kah)
21. Trudi Canavan "Võlurite gild" 7/10 (liiga tavaline fantaasia)
22. F. R. Faehlmann "Müütilised muistendid" 7/10
23. Lemony Snicket "Libalift" 6/10
24. Meg Rosoff "Nii ma nüüd elan" 6/10 (noorteka kohta hea)
25. Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad" 6/10
26. George R. R. Martin "Troonide mäng II" 6/10 (esimene oli parem)
27. Eduard Bornhöhe "Tasuja" 6/10 (suht mõnus, alguse poole vähemalt)
28. Diana Leesalu "Mängult on päriselt" 5/10 (eesti noortekas, ega ma palju ei lootnudki)
29. Charles Dickens "Oliver Twisti seiklused" 5/10 (igav ja veniv, paar enamvähem head kohta siiski oli)
30. Michael Moorcock "Elric Melnibonést" 5/10 (liiga naiivne fantaasia ja ebausutav maagia)
31. Otfried Preussler "Krabat" 4/10 (mõttetus :D)

Originaalpealkiri: "The Tales of King Arthur"
Autor: James Riordan
Žanr: Legendid/ajalugu/mütoloogia
Esmatrükk Eestis: 1995
Lehekülgi: 160
---
Ma kirjutan siia ümber "Ümarlaua rüütlite" sissejuhatuse, kuna mul pole "Kuningas Arthuri" lugusid enam käepärast ja ega seal mingit sissejuhatust anyway ei olnud, nii et ma arvan, et see tekst võtab selle raamatu kõige paremini kokku. Kohati lähevad nende raamatute lood küll lahku, aga üldjoontes on sisu siiski sama:

Paljude möödunud aegade kuningate tegudest jutustatakse veel tänapäevalgi, ometi on vaid vähestele nende hulgast saanud osaks niisugune tohutu populaarsus, nagu see on olnud ja on fantastilise Logresi kuningriigi kuningal Arthuril ja nagu see jääb talle veel pikaks ajaks ka tulevikus. Üle aegade tuntud võtte, kivisse torgatud mõõga abil sai ta kuningliku võimu vaevalt kuueteistkümneaastase noormehena otse Jumalalt, mille järel ta haarati lõpmatute seikluste ritta. Ta reisis risti ja põiki läbi oma kuningriigi, kaitstes häid ja võideldes halbadega, kattes ennast kuulsusesäraga ning saades tuntuks oma suure tarkuse poolest.
Teda ümbritseb hulk kangelasi, kellest mõned on vähem ja teised rohkem fantastilised, ning kes kõik on samuti omandanud surematu kuulsuse. Nende hulgast tõuseb esile kaunis ja lahke kuninganna Guinevere, truu kuid õnnetu vapper ruutel Lancelot, võlur Merlin, kelle ääretu tarkus on võimetu armastuse sepitsuste vastu, paljude positiivsete kangelaste kõrval aga ka Arthuri õde, kade ja õel nõid Morgana, kes algatab hävitava vennatapusõja, mis teeb lõpu kuulsusrikkale Ümarlaua rüütlite epopöale ning "imetegude ja nõiduse" ajastule.
Arthuri surres tõuseb järvest saladuslik käsi ja võtab tagasi kivist leitud mõõga Excaliburi, et viia see tagasi sinna, kust see kunagi oli tulnud ja kus ehk praegugi viibivad need veatud ja kartmatud rüütlid, kes meie maailmast on igaveseks kadunud.
Selle arvatavasti 12. sajandist pärineva nn. "Arthuri tsükli" legende tuntakse lugematutes teisendites ja seega kaob nende päritolu vana inglise ja prantsuse kirjanduse seni veel lõplikult läbi uurimata labürintidesse.
---
Mulle meeldis see raamat väga. Ma arvan, et võin käsi südamel öelda, et see on parim kohustusliku kirjanduse raamat, mida ma lugenud olen. (Okei, "Mort" tuleb varsti, see on ka väga-väga hea, aga kui ma seda lugesin, siis ma ei teadnud, et see kohustuslikuks saab, nii et ma liigitaks selle siiski vabatahtlike raamatute alla. Ja noh "Potter" oli eelmine aasta, aga ka selle sarja olin ma enne läbi lugenud, kui see kohustuslikuks sai.) Ühesõnaga, see oli väga positiivne üllatus, et nii huvitavaid raamatuid kohustuslikust nimekirjast leida võib. Üldiselt on mind alati huvitanud igasugused müüdid ja legendid ja värgid. Eriti Kreeka jumalate ja muude müstiliste elukate staff on lahe, minu meelest. :) Aga Inglismaa legendid on ka toredad. Ma olen varem lugenud "Ümarlaua rüütlite" lühikokkuvõtet, nii et selle konkreetse teose sisu oli mulle üsna tuttav, kuna legendid kattusid suurel määral. "Kuningas Arthuri" filmi olen ma ka kunagi näinud, aga see mulle eriti sügavat muljet küll ei jätnud. Selline tavaline sõjafilm oli. Näitlejad olid küll head, jah, aga siiski, filmi sisu oli nigela võitu. Aga ma nägin seda üsna ammu, nii et on vägagi võimalik, et kui ma filmi uuesti üle vaataksin, muutuks ka mu arvamus sellest. Aga raamatu juurde tagasi tulles - peaaegu terve meie klass arvas, et see raamat on täielik saast. Enamus põhjendasid seda sellega, et liiga jõhker ja absurdne oli. Kumbki väide pole vale, aga samas müüdid ongi ühed üdini absurdsed asjad (keegi teab mõnda, mis ei oleks?) ja suurem osa neist on ka üsna verised. "Arthurist" toodi eraldi välja (mu klassikaaslaste poolt siis) koht, kus Arhur on suremas. Ta on mingis järveäärses kabelis pikali maas, kui ma õigesti mäletan. Ainult kaks Ümarlaua rüütlit on lahingus ellu jäänud (Lanceloti polnud kohal, tema oli ka siis veel pmst. elus), kuid ega nemadki parima tervise juures pole, lahing ikkagi selja taga ju. Ühesõnaga, nad üritavad Arthurit kanda. Üks võtab kaenla alt kinni ja teine jalgadest. Aga kuna see on suur pingutus lahingus haavatud mehe jaoks, rebeneb ühel neist kõhuhaav, ja sisikond kukub põrandale. Mees sureb sinna samasse. Üks mu klassiõdedest mainis isegi, et ta ei saanud pärast pool ööd magada sellepärast O_o. Einoh, tegelt on küll rõve ju, aga siiski, midagi eriti õõvastavat seal ei ole. See on nii otsekoheselt kirja pandud lihtsalt (kõik selle raamatu surmad on), et ei häirigi nagu eriti. Palju hullem on minu meelest, kui piinamist/suremist/mis iganes rõvedaid kohti kilomeetrite kaupa kirjeldatakse. Tegelikult ei olnud selle raamatu vihkamine klassis ka täiesti absoluutne, kahele inimesele meeldis veel minu teada. Janoh, kuna need on täiesti juhuslikult inimesed, kelle kirjandusmaitset ma kõige rohkem usaldan, siis jah, tore oli teada, et ka selle raamatu puhul oleme me enam-vähem sarnasel arvamusel. :) Lihtsalt, alguses pani mind tõsiselt imestama, et suurem osa arvavad sellest raamatust halvasti, aga las ta olla siis nii. Mina igatahes soovitan seda raamatut kõigile müütide ja legendide ning ajaloo fännidele ja ehk läheb see ka fantaasiakirjanduse austajatele peale, kuna fantastikat on seal ikka küllaga. Ma päris täpselt ei mäleta, mis raamatukogu oli sinna soovitatavaks vanuseks kirjutanud, aga ehk oli see 12-16a. või 13-16a. ja ma arvan, et enam-vähem nii ongi. Vanemad võivad ka lugeda ofc. ja ka nooremad ma arvan, midagi ülemõistuse keerulist pole. "Müüdid ja legendid" lugesin ma oma mäletamist mööda 10 aastaselt läbi umbes ja samal ajaperioodil ka "Iliase", "Odüsseia", "Ümarlaua rüütlite" ja "Robin Hoodi" adaptsioonid. Nii et kui selline kirjandus huvitab ja süvenenult lugeda, siis aru saamisega ei tohiks ka noorematel probleeme olla.

9/10

Originaalpealkiri: "Müütilised muistendid"
Autor: Friedrich Robert Faehlmann
Žanr: Rahvausundid ja mütoloogia
Esmatrükk: 1840 -1852 (muistendid ilmusid erineval ajal ÕES-i toimetustes), raamat ilmus 1979
Lehekülgi: 32
---
Rahvapärimustega liitub kõige tihedamalt muistend "Emajõe sünd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emajõe kaevata kuninga vastuvõtmiseks, kes loomade üle valitseks. Muistendis on esile tõstetud loomade ja lindude töökust jõe kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele töölistele aukuue, ninakat vähki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sündsusetu käitumise eest.

Kõige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hämarik". Rahvasuu kõneleb, et koit ja eha jaanipäeva paiku lühikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele kätt annavad. See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo.

Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles jutustatakse Vanaisa ja tema poolt loodud Kalevite - Vanemuise, Ilmarise, Lämmeküse ja Vibulase tegevusest maailma loomisel ja kaunistamisel.

"Vanemuise laul" on Tartu Toomemäega seotud muistend, kus Vanemuine õpetab kokkutulnud loomadele ja inimestele pidukeelt - laulu. Ise pisarateni liigutatud, laulab Vanemuine taeva suurusest ja maa toredusest, inimsoo õnnest ja õnnetusest, nõnda, et Emajõgigi jooksu peatab. Kõik kuulasid laulu ja igaüks õppis ära mingi heli, mis just talle omaseks sai. Vaid inimene mõistis laulu kogu sügavust ja seetõttu võib ta nüüd oma lauluga tõusta kõrgele jumalate juurde või tungida südamete sügavavustesse.

"Vanemuise kosjaskäik" algab jällegi Tartu mineviku idealiseerimisega. Valge habeme ja hallide juustega laulujumal läheb kosja maatütarde juurde. Saanud kolm korda eitava vastuse, tõmbub ta tagasi üksindusse, Endla järve maile. Vanaisa kingib talle lohutuseks leitud lapsukese Juta.

"Endla järv ja Juta" on seotud Laiusel asuva Endla järvega, mille kaldal Vanemuise kasutütar Juta valab kibedaid pisaraid oma peigmehe surma pärast. Ilmarise poolt meisterdatud kuldliniku läbi vaadates aga elustub õnnelik minevik.

"Vanemuise lahkumine" kujutab suurt rahvapidu Tartus, kuhu saabub võistlejaid ja piduvõõraid kogu maalt, sest et Kalevipoeg ise pidi seekord peost osa võtma. Kahjuks jääb viimane tulemata. Peol võttis lauluhääle üles vanapiiga - Akineitsi, kes kepile toetudes ja käheda häälega lauldes ajas rahva korduvalt naerma. Viimaks ärritus auväärsest raugast piduvanem nendest pidevatest naeruturtsetest nii, et kiskus oma kandlekeeled ühe ropsuga katki ja kadus. Nüüd taipasid pidulised, et tegemist oli Vanemuise endaga. Kõik jäid hirmust vait.

---

Minu arvates on see vanaaegse eesti raamatu kohta ikka väga hea. Täitsa tore ja lõbus oli lugeda, sellist tunnet mul "Kalevipoega" (Seda Eno Raua lühiversiooni siis) lugedes küll ei tekkinud. Ma ei oskagi selle raamatu kohta eriti midagi öelda, kohustusliku kirjanduse kohta on ta ikka väga hea. :D Samas on nii loogiline, et sellised raamatud on kohustuslikud, iga raamatuga ei tundu see sugugi iseenesest mõistetav ju. ("Potterid"? "Mängult on päriselt"? "Mort"? jne.) Enamus legende olid mulle muidugi ennegi juba tuttavad, igal pool õpikutes on neid ikka ette tulnud. Raamatut pidi lugema lihtsalt mälu värskendamiseks, sest kuna oli faktitöö (st. raamatut ei tohi kasutada), siis oleks olnud üle lugemata päris keeruline nendele küsimustele vastata. Kiirel kooliajal on ka see muidugi väga tore, kui kohustusliku kirjanduse raamatud on võimalikult õhukesed, no cmon 32 lehekülge miinus 15 lehekülge pilte. :D Ma arvan, et see on selline raamat, mida iga eestlane peaks olema lugenud, läheb vist samasse klassi nagu "Tasuja", "Kevade", "Kalevipoeg" ja "Tõde ja õigus". Vanus ei loe selle raamatu puhul tõesti absoluutselt, kohe kui lugema õpid võid esimese raamatuna kätte võtta ja samas ka täiskasvanuna pole imelik seda lugeda ilmselt. (:

7/10

Originaalpealkiri: "Na margem do rio Piedra eu sentei e chorei"
Autor: Paulo Coelho
Triloogia: "On the Seventh Day" / "Seitsmendal päeval" (järgnevad osad on: "Veronika otsustab surra" ja "Kurat ja preili Prym")
Žanr: Romaan
Esmatrükk: 1994
Lehekülgi: 222
---
Diagnoos: «Elu pole just nagu see, mis ta võiks olla. Põhilise osa teadlikust päevast täidab võrdlemine naabriga ja siis virisemine, millest areneb kibestumise haigus.»
Ravi: «Proovida ületada eelarvamused ja lugeda Coelhot -- alustada «Alkeemikuga» ja siis võtta kätte käesolev teos.»
Coelho ütleb: »...ehk oled vale rongi peal, ikka veel on aega hakata oma rada otsima, tuleb julgeda. Ära ela teiste elu, vaid iseenda oma. See on unikaalne ja selles on kõik võidud võimalikud. Julge.»
Ruti Einpalu
Eesti Draamateatri direktor
---
Psalm 137: By the Rivers of Babylon, there we sat down, yea, we wept, when we remembered Zion.

Son los locos que inventanon el amor.
("Armastuse leiutasid hullud.")
Con un poema y un trombón
a develarte el corazón
("Värsside ja tromboonimänguga avan sulle oma südame.")
Selgamos a volar, querida mia
("Tõuseme lendu, mu arm.")

Armastus on lõks. Kui see tuleb näeme ainult valgust, mitte selle varje.
---
Nii, kuna ma lugesin seda raamatut oktoobri lõpus - novembri alguses umbes, siis on mõnevõrra keerulisem selle kohta arvamust kirjutada. Ma olen suhteliselt mõjutatav inimene ja kuna ma kuulsin pärast selle raamatu lugemist üsna negatiivset arvustust, kus oma seisukohti oli ka põhjendatud, hakkasin ma järgi mõtlema ja leidsin, et kohati oli sellel inimesel isegi õigus. Ühesõnaga, esmamulje, mis mul oli sellest raamatust vahetult pärast lugemist, oli hulga positiivsem. Raamatut hakkasin ma lugema klassiõe soovitusel, kelle arvates on see Coelho parim teos, millele ei saa ma ka vastu vaielda, olles lugenud vaid seda ja "Alkeemikut". Mõlemad olid kummalised ja ma ei oskagi öelda, kumb mulle endale rohkem meeldis, võib-olla tõesti "Piedra", lugu oli kuidagi veidi hingelähedasem vm. :D Nii selles raamatus kui ka "Alkeemikus" panin ma tähele, et teosel on läbivalt üks mõte, mida autor siis igas peatükis oksendamiseni kordab. "Piedra" puhul oli see siis, et Jumalal on ka naiselik kuju ja inimesel on mitu mina vist. (Et see seisnes pmst. selles, et tuleb kuulata oma südame häält ja suruda alla teine mina, kes soovitab teha harjunud asju ja valida kindel ja konkreetne tee or smth. Väga sarnane "Alkeemiku" läbiva ideega, et tuleb leida oma rada vms.) Need raamatud on üldse suhteliselt sarnased, sama autor ka muidugi, nii et arvata on eksole, erinevus seisnebki võib-olla selles, et "Piedras" on rohkem rõhutud armastusele ja "Alkeemikus" eesmärgi saavutamisele ja seikluslikkusele. Ja seda ka, et mulle meeldivad Coelho raamatute juures lühikesed peatükid xd. On küll natuke nõme jah, aga mis teha, kellele ei meeldiks? :) Lugu oli muidu selline sügav ja armas, nii et raamat iseenesest ei olnud väga halb. Mingil hetkel seda raamatut lugedes, tekkis mul isegi soov portugali keelt õppida, muidu ka ilus keel jah, aga Coelhot oleks kindlasti huvitavam originaalis lugeda, tõlgitud asi pole ikka päris õige. (: Ma soovitaks seda raamatut neile, kellele meeldivad armastusjutud ja lihtsalt Coelho austajatele ka, kellel on see raamat kahe silma vahele jäänud kuidagi. Vanus pole oluline ma arvan, päris väikestele lastele, kellele raamatuid veel ette loetakse, võib-olla on natuke raskesti mõistetav, aga üldiselt ei oma vanus selle raamatu lugemisel tähtsust minu arvates. A, ja ma millegipärast arvan, et naissoost inimestele läheb selline kirjandus paremini peale. :)

8,5/10

Ohh, jah, ma olen väga laisk olevus ja sellepärast pole ma siia juba tükk aega ühtegi raamatut sisse kandnud, üritan siis tagantjärgi meenutama hakata, mida ma millestki arvasin :D.
---
Ma ütlen kohe ette ära, et ma ei lugenud seda raamatut päris läbi, aga mingisuguse arvustuse mõtlesin siiski teha.
---
Originaalpealkiri: "Fight Club"
Autor: Chuck Palahniuk
Žanr: Satiiriline romaan
Esmatrükk: August, 1996
Lehekülgi: 224
---
Tänapäeva kesk-klassi noorte elu on tühi. Seal pole midagi. Neil on lihtne, sissetuleku poolest keskmike hulka kuuluv töökoht, korralik kodu, toit on koguaeg laual. Mitte midagi pole puudu, mitte midagi pole elus olemas. Vaim puudub.
Niisugused noored, eesotssas Tyler Durdeniga, kogunevad ning elavad enda tühjust välja. Inimkonna enesehäving ning taandareng peegeldub otseselt nende poolt loodud Kaklusklubis.
---
Kaklusklubi reeglid:
1. Kaklusklubist ei räägita.
2. Kaklusklubist EI räägita.
3. Kui keegi hüüab "Stopp!", kukub kokku, murrab mõne luu, on kaklus lõpetatud.
4. Kakluses on kaks inimest.
5. Ainult üks kaklus korraga.
6. Kakeldakse kingade ja särgita.
7. Kaklus kestab nii kaua, kui vaja.
8. Kui sa oled esimest ööd Kaklusklubis, pead sa kaklema.
---
Ma võtsin selle raamatu ette puhtalt sellepärast, et mulle sellest tehtud film meeldis. Jõudsin lugeda umbes saja lehekülje ringis, siis jätsin pooleli. Lihtsalt süda läks pahaks. Kaklemine oli okei, ses suhtes, et seda ei olnud eriti rõvedalt kirjeldatud, aga kõik see muu.. Tyleri kokaamet, tema töö filmimontöörina, see kuidas ja millest ta seepi tegi... õõh. Filmis ei mõjunud see kuidagi nii öökimaajavalt, seda ei olnud seal nii palju ja pikalt kirjaldatud ka. Film oli veel oma tasemel režissööri ja super heade näitlejate poolest väga hea. Brad Pitti parim roll minu meelest. Edward Norton on lihtsalt igal pool väga-väga huvitav näitleja, seda ma ei oska öelda, kas see ta parim film on, aga tipptasemel sooritus on see kindlasti. Ja Helena Bonham Carter on minu arvates üks omapärasemaid naisnäitlejaid, kuid tema parimaks rolliks ma seda ei nimetaks, "Sweeney Todd'is" meeldis ta mulle veidi rohkem. Ja ka Jared Leto väga väikese kõrvalosa kohta pole midagi halba öelda. Ja lõpp oli sellel filmil lihtsalt nii meeldejäävalt ja hästi tehtud. Aga raamat, raamatus ei olnud näitlejaid, seal olid ainult rõvedad kirjeldused või no muud oli ka ikka, aga see domineeris. Ma ei ütle, et raamat üdini halb oleks olnud, lugu on omapärane ja huvitav ning tegelased on ainulaadsed, vähemalt peategelane/-lased. Ja ma arvan, et see raamat sobiks kõige paremini meestele ja noh hilises nooruseas poistele ka vb. siis. Ühesõnaga sellistele inimestele, kes naudivad kaklust, vägivalda, rõvedusi ja roppusi xd. Hindama ma seda ei hakka, sest ma leian, et ei saa õiglaselt hinnata raamatut, mida ma pole läbi lugenud.
---
Pilte filmist:

Marla Singer & jutustaja aka. Helena Bonham Carter & Edward Norton
---

Tyler Durden aka. Brad Pitt
---

Minu meelest on oluline ka see, et tegelased oleksid huvitavad. Igal ühel peaks olema iseloom (vähemalt peategelastel). Neis peaks olema midagi, mis muudab nad teistest erinevaks. Kui näiteks otsekõne lausest saatelause ära jätta, peab olema võimalik aru saada, kes räägib. Ükski inimene ei ole perfektne, ja on väga tore, kui ka kirjanikud sellest kinni peavad. Ei saa olla läbinisti häid tegelasi, kõigil on omad vead. Pahade kohta see minu meelest nii rangelt ei kehti. Nad võivad olla läbinisti kurjad, kuid siiski on huvitavam, kui ka nende iseloomus on midagi omapärast. Ja üldse see hea-halva värk, elus ei ole ju nii, et üks on hea, teine halb. Võino sessuhtes, et kunagi pole päris nii, et terve normaalne elanikkond võitleks ühe kurja vastu. Raamatutes on hea ja halva vahele väga tihti selge piir tõmmatud, ja ma ei ütle, et see otseselt vale oleks, on raamatuid, kuhu selline stiil sobib. Jano, siis on ka vastuvõetav, kui see nö. läbinisti paha ei ole inimene, vaid mingi fantaasiategelane vms. (lihtsalt nendega on tihti nii, et nad on algusest peale pahad ja neis puudub inimlikkus, ning nad kas kuuletuvad kellelegi või on neil mingi põhjus inimkonda vihata). Pahadel peab olema alati mõjuv põhjus, miks nad kurja teevad, nende tegudele peab olema selgitus. Ei saa ju nii, et ma olen lahe mees, tapan kõik ära jee-jee vm, peab olema midagi, mille nimel, mille pärast seda kõike tehakse.. Üldiselt on nii kõige parem, et ei saagi õieti aru, kes on hea, kes halb. Kõik on reaalsed inimesed, mõne isiku suhtes head, mõne suhtes halvad.. ja ei ole nii, et üks vihkab kõiki teisi ja kõik teised vihkavad teda. Mulle meeldib ka, kui tegelased tunduvad reaalsed, isegi kui nad elavad mingil hunga-punga maal, peaks nende käitumine olema loomulik. Tegelased ei tohiks rääkida väga üle paisutatult, suurustlevalt jne, kui seda just eraldi rõhutada ei taheta. Ja raamatu juures on kõige olulisem ilmselt see, et tegevus liiguks. Et ei oleks nii, et peatükid on kilomeetripikkused ja nendes ei toimu õieti midagi, tegevus venib ja kõige mõttetumad jutuajamised on kõige pikemad. Ja muidugi, huumorivaeseid raamatuid on raske lugeda, kuigi sellised, kus naljadega on üle pingutatud, on ka kehvad. Kõik peab olema kooskõlas, hea ja põnev sündmustik, huumor, huvitavad tegelased, olukorra kirjeldused jne.

Ja btw: See hea-halva jutt ei kehti muinasjuttude kohta. Muinasjutud on lihtsalt selline žanr, kus peabki hea ja halva vahel selgelt vahet tegema. Aga ülejäänud ilukirjanduse kohta käib see küll.

Ma olen elu jooksul lugenud palju erinevaid raamatuid täiesti erinevatel teemadel. Siiski on need raamatud, mida ma vabatahtlikult loen valdavalt fantaasiakirjandus. Ja ka enamus mu lemmikraamatutest lähevad ulmekirjanduse alla. Viimasel ajal olen ma lugenud ka üsna mitu raamatut, mille tegevus toimub reaalses maailmas, ja ei saa kurta, kõik meeldisid. Ma ei oska täpselt öelda, miks ma enne täielikult fantaasialainel püsisin ja püsin mingis mõttes edasi, aga enam ei pane mind vaimustusest lakke hüppama sellised tavalised võluri- ja imeloomajutud. Mitte, et see enne nii oleks olnud, aga näiteks Harry Potter ei tundugi enam nii originaalne. Sama kehtib ka Lotri, Eragoni ja paljude teiste selliste raamatute kohta, mis on suurejoonelised, hästi läbimõeldud jne. Neis ei ole nagu midagi täiesti originaalset. Muidugi on mõned tegelased, kes on huvitavad, kes erinevad, aga üldiselt... iga teine fantaasiajutt on tänapäeval selline. Tolkienile muidudgi respekt Lotri eest, sest see oli nö. esimene sedalaadi teos. Ja muidugi ma nõustun, et nii Harry Potter kui ka mingil määral Eragon köidavad lugema, aga siiski, neis puudub midagi olulist...

Minu lemmikraamatud on:
1. Philip Pullman "Tema tumedad ained", sest see on üks originaalsemaid ja huvitavamaid triloogiaid, mida ma olen lugenud. Lugu on väga kaasakiskuv ja raamatud on omamoodi filosoofilised.
2. Jonathan Stroud "Bartimaeuse triloogia", sest Bartimaeus on väga huvitav ja humoorikas tegelane. Kirjanikul on lihtsalt liiga hea fantaasia ja isegi võlurite olemasolu raamatus ei ole häiriv. Lisaks sisaldab see triloogia ka palju ajaloolisi sündmusi, -inimesi, -fakte, mis on esitatud läbi huvitavate ja naljakate lugude. Peaaegu iga lehekülje lõpus olevad Bartimaeuse kommentaarid on enamasti väga vaimukad.
3. Nora Roberts "Morrigani rist", sest seal on vampiirid. Ja üldse, see on hästi kirjutatud. Sisu ei ole küll super-hüper originaalne, aga samas siiski küllaltki põnev. Jutt jooksis ja lugeda oli huvitav.
4. Stephenie Meyer "Videvik", sest ka seal on vampiirid, kuigi hoopis teistsugused kui Morriganis. Ja no, ma ei saa öelda, et mulle kõik vampiiriraamatud meeldiksid, kuigi üldjuhul on vampiirid ühed toredamad fantaasiategelased. Aga selles raamatus on nad teistsugused. Peategelastest vampiirid on head ja üks neist on isegi arst. Nad ei tapa inimesi, vaid toituvad loomadest. Nad üritavad oma loomulikest instinktidest üle olla ja too, kes töötab arstina, aitab inimesi neid ravides. Et ei jääks mulje, nagu kõik vampiirid oleksidki nii head, on raamatus ka omad nö. kurjusejõud, kuid siiski peategelased "säravad" nii, et vampiirid lihtsalt on sümpaatsed. Okei-okei, see pole ainus raamat, kus vampiir on hea, Cian oli ka Morriganis, aga ta oli seal kuidagi vähemuses.. Kuigi, ma ei väida, et ta mulle ei meeldinud, ta oli sealt kõige toredam muidugi. Aga siiski, temast ponud eriti juttu esimeses osas ja ka teises mitte, ning kolmandat ma pole lugenud. Nii, "Videviku" juurde tagasi tulles. Raamatu sisu on etteaimatav, tegelased tavalised jne, aga siiski see on hea raamat. Lugu on lihtsalt nii kirja pandud, et see köidab. Ja pealegi vampiirid ja armastus, teema juba iseenesest tõotab head tulemust :)
5. Alex Garland "Rand", sest see on nii inimlik, kuid samas ilus lugu. Ükski asi ei saa lõputult kauniks jääda ja inimesed ei pruugi olla need, kellena nad näivad. Surnud mees külastab peategelast, räägib temaga, aitab, seletab. Autor on väga huvitavalt ja kaasakiskuvalt kirjeldanud kogu sündmustikku, tegevus toimub üheksakümnendate aastate keskel, seega suhteliselt tänapäeval, nii et on ka äratundmishetki. Sellest tehtud film on ka väga hea - nägingi seda enne, kui hakkasin raamatut lugema -, kuigi see on suunatud rohkem laiematele massidele, Richardit (peategelast) on filmis kujutatud kui tõelist naistemeest, st. ta lööb oma sõbralt pruudi üle ja on suhtes ka laagriülemaga. Raamatus ei aja ta ühegi naistegelasega liini, aga ongi parem, ei jää nii odav mulje kogu värgist. :)

Veel hindan ma väga näiteks Terry Pratchetti loomingut. Ükski tema raamat mu lemmikute hulka ei kuulu, kuid siiski tal on väga hea fantaasia. Tegelased ja üldse see võluvärk on naiivne, seda küll, aga Pratchett on osanud oma huumoriga need raamatud heaks muuta. Ja Lian Hearni "Otori lood" on ka igati tasemel sari.

Ja, üldiselt.. Edaspidi ma üritan iga raamatu kohta, mille ma läbi loen siia lühikese arvamuse kirjutada (;