Johanna blogi

... ei kirjuta ma ilmselt enam kõigist raamatutest, mille läbi loen. Mitte sellepärast, et aega ei oleks, kuigi seda ka napib. Aga lihtsalt, ma leian, et on suhteliselt mõttetu kirjutada raamatu kohta, mis minus mingeid emotsioone, ei positiivseid, ega negatiivseid ei tekita ja mille ma loen läbi ainult sel põhjusel, et see on kohustuslik. Mõnd raamatut lugedes lihtsalt tekib palju mõtteid ja tundmusi, nende kohta on üsna lihtne arvustust kirjutada, aga on ka selliseid, mille kohta pole nagu suurt midagi öelda ja seega võtab ka arvamuse kokku klopsimine omajagu aega, ilmselt ei tule sellised ka eriti huvitavad.. Ma siiski üritan suurema osa raamatute kohta kirjutada, mõned üksikud jätan ehk vahele. Siinkohal hüppan ma üle "Robin Hoodi lustakatest seiklustest" ja järgmine arvustus tuleb suure tõenäosusega "Timm Thaleri" kohta. Üritan selle nädala jooksul ära teha, täna ei jõua ilmselt.

Varem polnud mul aimugi, palju ma umbes aastas raamatuid loen. Nimekirja (ja blogi) hakkasin pidama põhiliselt selleks, et näha, mida ma olen lugenud, mida millestki arvanud jne. Kool / kodus õppimine röövib suurema osa mu vabast ajast ja lisaks olen ma suhteliselt aeglane lugeja, nii et nimekiri tuli suhteliselt lühike. 31 raamatut sai kaanest kaaneni läbi loetud siis sel aastal. Väga paljud raamatud jäid pooleli ka aasta jooksul, millest ma osa kavatsen tulevikus ka lõpetada. Remarque'i "Arc de Triomphe", Hornby "Elu edetabelid", Meyeri "New Moon", Hoffmanni "Kuradi eliksiirid", Rice'i "Intervjuu vampiiriga", Wilde'i "Dorian Gray Portree", Poe "Kaev ja pendel", Palahniuki "Kaklusklubi" jne-jne. lubamatult palju raamatuid (millest enamus paistsid head) jäi pooleli ühesõnaga. Nimekirja üritasin ma paigutada raamatud paremuse järgi. (Ka need, millel on sama hinne.) Kommenteerisin lühidalt kõiki v.a. neid, mille kohta ma olen blogisse arvustuse kirjutanud.

1. Alex Garland "Rand" 10/10 (geniaalne, kõike, mida ühelt healt raamatult oodata võib :), mitte igale maitsele, vist)
2. Nora Roberts "Morrigani rist" 10/10 (põnev, huvitav, hea ja vampiirid olid ka)
3. Stephenie Meyer "Videvik" 10/10 (Njah :D)
4. Lian Hearn "Haigru kähe huige" 9/10 (Ma armastan seda sarja. (: )
5. Terry Pratchett "Mort" 9/10 (Pratchettlikult hea huumor)
6. J. K. Rowling "Harry Potter ja surma vägised" 9/10 (See on ka tore sari)
7. Brian J. Robb "Johnny Depp" 9/10 (Ma hindasin tõlget ja koostaja tööd, mitte Deppi isiksust. Huvitav on lugeda huvitavast inimesest :D)
8. Nora Roberts "Jumalate tants" 9/10 (esimene osa meeldis rohkem)
9. Nora Roberts "Villa" 9/10 (armastus segatud krimiga, ajaviitekirjandus ühesõnaga (: )
10. James Riordan "Kuningas Arthuri lood" 9/10
11. Paulo Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" 8,5/10
12. Terry Pratchett "Vikatimees" 8/10 (Mortile jäi alla)
13. J. K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (mitte just parim "Potteri" osa)
14. Paulo Coelho "Alkeemik" 8/10 (see paljukiidetud teos)
15. Antoine B. Daniel "INKA: Päikeseprintsess" 8/10 (keskmiselt huvitav, indiaanlased)
16. Erich Segal "Armastuse lugu" 8/10 (mu ema tõlkis kunagi ammu :D, bestselleri joontega kerge lugemine)
17. Roald Dahl "Musi mopsti" 8/10
18. J. R. R. Tolkien "Sõrmuste isand: sõrmuse vennaskond" 7,5/10 (suurejooneline jahm, aga venis mingipärast)
19. Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Blomkvist" 7/10 (lapsepõlve lemmikraamat)
20. George R. R. Martin "Troonide mäng I" 7/10 (kohati oli huvitav kah)
21. Trudi Canavan "Võlurite gild" 7/10 (liiga tavaline fantaasia)
22. F. R. Faehlmann "Müütilised muistendid" 7/10
23. Lemony Snicket "Libalift" 6/10
24. Meg Rosoff "Nii ma nüüd elan" 6/10 (noorteka kohta hea)
25. Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad" 6/10
26. George R. R. Martin "Troonide mäng II" 6/10 (esimene oli parem)
27. Eduard Bornhöhe "Tasuja" 6/10 (suht mõnus, alguse poole vähemalt)
28. Diana Leesalu "Mängult on päriselt" 5/10 (eesti noortekas, ega ma palju ei lootnudki)
29. Charles Dickens "Oliver Twisti seiklused" 5/10 (igav ja veniv, paar enamvähem head kohta siiski oli)
30. Michael Moorcock "Elric Melnibonést" 5/10 (liiga naiivne fantaasia ja ebausutav maagia)
31. Otfried Preussler "Krabat" 4/10 (mõttetus :D)

Minu meelest on oluline ka see, et tegelased oleksid huvitavad. Igal ühel peaks olema iseloom (vähemalt peategelastel). Neis peaks olema midagi, mis muudab nad teistest erinevaks. Kui näiteks otsekõne lausest saatelause ära jätta, peab olema võimalik aru saada, kes räägib. Ükski inimene ei ole perfektne, ja on väga tore, kui ka kirjanikud sellest kinni peavad. Ei saa olla läbinisti häid tegelasi, kõigil on omad vead. Pahade kohta see minu meelest nii rangelt ei kehti. Nad võivad olla läbinisti kurjad, kuid siiski on huvitavam, kui ka nende iseloomus on midagi omapärast. Ja üldse see hea-halva värk, elus ei ole ju nii, et üks on hea, teine halb. Võino sessuhtes, et kunagi pole päris nii, et terve normaalne elanikkond võitleks ühe kurja vastu. Raamatutes on hea ja halva vahele väga tihti selge piir tõmmatud, ja ma ei ütle, et see otseselt vale oleks, on raamatuid, kuhu selline stiil sobib. Jano, siis on ka vastuvõetav, kui see nö. läbinisti paha ei ole inimene, vaid mingi fantaasiategelane vms. (lihtsalt nendega on tihti nii, et nad on algusest peale pahad ja neis puudub inimlikkus, ning nad kas kuuletuvad kellelegi või on neil mingi põhjus inimkonda vihata). Pahadel peab olema alati mõjuv põhjus, miks nad kurja teevad, nende tegudele peab olema selgitus. Ei saa ju nii, et ma olen lahe mees, tapan kõik ära jee-jee vm, peab olema midagi, mille nimel, mille pärast seda kõike tehakse.. Üldiselt on nii kõige parem, et ei saagi õieti aru, kes on hea, kes halb. Kõik on reaalsed inimesed, mõne isiku suhtes head, mõne suhtes halvad.. ja ei ole nii, et üks vihkab kõiki teisi ja kõik teised vihkavad teda. Mulle meeldib ka, kui tegelased tunduvad reaalsed, isegi kui nad elavad mingil hunga-punga maal, peaks nende käitumine olema loomulik. Tegelased ei tohiks rääkida väga üle paisutatult, suurustlevalt jne, kui seda just eraldi rõhutada ei taheta. Ja raamatu juures on kõige olulisem ilmselt see, et tegevus liiguks. Et ei oleks nii, et peatükid on kilomeetripikkused ja nendes ei toimu õieti midagi, tegevus venib ja kõige mõttetumad jutuajamised on kõige pikemad. Ja muidugi, huumorivaeseid raamatuid on raske lugeda, kuigi sellised, kus naljadega on üle pingutatud, on ka kehvad. Kõik peab olema kooskõlas, hea ja põnev sündmustik, huumor, huvitavad tegelased, olukorra kirjeldused jne.

Ja btw: See hea-halva jutt ei kehti muinasjuttude kohta. Muinasjutud on lihtsalt selline žanr, kus peabki hea ja halva vahel selgelt vahet tegema. Aga ülejäänud ilukirjanduse kohta käib see küll.

Ma olen elu jooksul lugenud palju erinevaid raamatuid täiesti erinevatel teemadel. Siiski on need raamatud, mida ma vabatahtlikult loen valdavalt fantaasiakirjandus. Ja ka enamus mu lemmikraamatutest lähevad ulmekirjanduse alla. Viimasel ajal olen ma lugenud ka üsna mitu raamatut, mille tegevus toimub reaalses maailmas, ja ei saa kurta, kõik meeldisid. Ma ei oska täpselt öelda, miks ma enne täielikult fantaasialainel püsisin ja püsin mingis mõttes edasi, aga enam ei pane mind vaimustusest lakke hüppama sellised tavalised võluri- ja imeloomajutud. Mitte, et see enne nii oleks olnud, aga näiteks Harry Potter ei tundugi enam nii originaalne. Sama kehtib ka Lotri, Eragoni ja paljude teiste selliste raamatute kohta, mis on suurejoonelised, hästi läbimõeldud jne. Neis ei ole nagu midagi täiesti originaalset. Muidugi on mõned tegelased, kes on huvitavad, kes erinevad, aga üldiselt... iga teine fantaasiajutt on tänapäeval selline. Tolkienile muidudgi respekt Lotri eest, sest see oli nö. esimene sedalaadi teos. Ja muidugi ma nõustun, et nii Harry Potter kui ka mingil määral Eragon köidavad lugema, aga siiski, neis puudub midagi olulist...

Minu lemmikraamatud on:
1. Philip Pullman "Tema tumedad ained", sest see on üks originaalsemaid ja huvitavamaid triloogiaid, mida ma olen lugenud. Lugu on väga kaasakiskuv ja raamatud on omamoodi filosoofilised.
2. Jonathan Stroud "Bartimaeuse triloogia", sest Bartimaeus on väga huvitav ja humoorikas tegelane. Kirjanikul on lihtsalt liiga hea fantaasia ja isegi võlurite olemasolu raamatus ei ole häiriv. Lisaks sisaldab see triloogia ka palju ajaloolisi sündmusi, -inimesi, -fakte, mis on esitatud läbi huvitavate ja naljakate lugude. Peaaegu iga lehekülje lõpus olevad Bartimaeuse kommentaarid on enamasti väga vaimukad.
3. Nora Roberts "Morrigani rist", sest seal on vampiirid. Ja üldse, see on hästi kirjutatud. Sisu ei ole küll super-hüper originaalne, aga samas siiski küllaltki põnev. Jutt jooksis ja lugeda oli huvitav.
4. Stephenie Meyer "Videvik", sest ka seal on vampiirid, kuigi hoopis teistsugused kui Morriganis. Ja no, ma ei saa öelda, et mulle kõik vampiiriraamatud meeldiksid, kuigi üldjuhul on vampiirid ühed toredamad fantaasiategelased. Aga selles raamatus on nad teistsugused. Peategelastest vampiirid on head ja üks neist on isegi arst. Nad ei tapa inimesi, vaid toituvad loomadest. Nad üritavad oma loomulikest instinktidest üle olla ja too, kes töötab arstina, aitab inimesi neid ravides. Et ei jääks mulje, nagu kõik vampiirid oleksidki nii head, on raamatus ka omad nö. kurjusejõud, kuid siiski peategelased "säravad" nii, et vampiirid lihtsalt on sümpaatsed. Okei-okei, see pole ainus raamat, kus vampiir on hea, Cian oli ka Morriganis, aga ta oli seal kuidagi vähemuses.. Kuigi, ma ei väida, et ta mulle ei meeldinud, ta oli sealt kõige toredam muidugi. Aga siiski, temast ponud eriti juttu esimeses osas ja ka teises mitte, ning kolmandat ma pole lugenud. Nii, "Videviku" juurde tagasi tulles. Raamatu sisu on etteaimatav, tegelased tavalised jne, aga siiski see on hea raamat. Lugu on lihtsalt nii kirja pandud, et see köidab. Ja pealegi vampiirid ja armastus, teema juba iseenesest tõotab head tulemust :)
5. Alex Garland "Rand", sest see on nii inimlik, kuid samas ilus lugu. Ükski asi ei saa lõputult kauniks jääda ja inimesed ei pruugi olla need, kellena nad näivad. Surnud mees külastab peategelast, räägib temaga, aitab, seletab. Autor on väga huvitavalt ja kaasakiskuvalt kirjeldanud kogu sündmustikku, tegevus toimub üheksakümnendate aastate keskel, seega suhteliselt tänapäeval, nii et on ka äratundmishetki. Sellest tehtud film on ka väga hea - nägingi seda enne, kui hakkasin raamatut lugema -, kuigi see on suunatud rohkem laiematele massidele, Richardit (peategelast) on filmis kujutatud kui tõelist naistemeest, st. ta lööb oma sõbralt pruudi üle ja on suhtes ka laagriülemaga. Raamatus ei aja ta ühegi naistegelasega liini, aga ongi parem, ei jää nii odav mulje kogu värgist. :)

Veel hindan ma väga näiteks Terry Pratchetti loomingut. Ükski tema raamat mu lemmikute hulka ei kuulu, kuid siiski tal on väga hea fantaasia. Tegelased ja üldse see võluvärk on naiivne, seda küll, aga Pratchett on osanud oma huumoriga need raamatud heaks muuta. Ja Lian Hearni "Otori lood" on ka igati tasemel sari.

Ja, üldiselt.. Edaspidi ma üritan iga raamatu kohta, mille ma läbi loen siia lühikese arvamuse kirjutada (;