Johanna blogi

Originaalpealkiri: "The Tales of King Arthur"
Autor: James Riordan
Žanr: Legendid/ajalugu/mütoloogia
Esmatrükk Eestis: 1995
Lehekülgi: 160
---
Ma kirjutan siia ümber "Ümarlaua rüütlite" sissejuhatuse, kuna mul pole "Kuningas Arthuri" lugusid enam käepärast ja ega seal mingit sissejuhatust anyway ei olnud, nii et ma arvan, et see tekst võtab selle raamatu kõige paremini kokku. Kohati lähevad nende raamatute lood küll lahku, aga üldjoontes on sisu siiski sama:

Paljude möödunud aegade kuningate tegudest jutustatakse veel tänapäevalgi, ometi on vaid vähestele nende hulgast saanud osaks niisugune tohutu populaarsus, nagu see on olnud ja on fantastilise Logresi kuningriigi kuningal Arthuril ja nagu see jääb talle veel pikaks ajaks ka tulevikus. Üle aegade tuntud võtte, kivisse torgatud mõõga abil sai ta kuningliku võimu vaevalt kuueteistkümneaastase noormehena otse Jumalalt, mille järel ta haarati lõpmatute seikluste ritta. Ta reisis risti ja põiki läbi oma kuningriigi, kaitstes häid ja võideldes halbadega, kattes ennast kuulsusesäraga ning saades tuntuks oma suure tarkuse poolest.
Teda ümbritseb hulk kangelasi, kellest mõned on vähem ja teised rohkem fantastilised, ning kes kõik on samuti omandanud surematu kuulsuse. Nende hulgast tõuseb esile kaunis ja lahke kuninganna Guinevere, truu kuid õnnetu vapper ruutel Lancelot, võlur Merlin, kelle ääretu tarkus on võimetu armastuse sepitsuste vastu, paljude positiivsete kangelaste kõrval aga ka Arthuri õde, kade ja õel nõid Morgana, kes algatab hävitava vennatapusõja, mis teeb lõpu kuulsusrikkale Ümarlaua rüütlite epopöale ning "imetegude ja nõiduse" ajastule.
Arthuri surres tõuseb järvest saladuslik käsi ja võtab tagasi kivist leitud mõõga Excaliburi, et viia see tagasi sinna, kust see kunagi oli tulnud ja kus ehk praegugi viibivad need veatud ja kartmatud rüütlid, kes meie maailmast on igaveseks kadunud.
Selle arvatavasti 12. sajandist pärineva nn. "Arthuri tsükli" legende tuntakse lugematutes teisendites ja seega kaob nende päritolu vana inglise ja prantsuse kirjanduse seni veel lõplikult läbi uurimata labürintidesse.
---
Mulle meeldis see raamat väga. Ma arvan, et võin käsi südamel öelda, et see on parim kohustusliku kirjanduse raamat, mida ma lugenud olen. (Okei, "Mort" tuleb varsti, see on ka väga-väga hea, aga kui ma seda lugesin, siis ma ei teadnud, et see kohustuslikuks saab, nii et ma liigitaks selle siiski vabatahtlike raamatute alla. Ja noh "Potter" oli eelmine aasta, aga ka selle sarja olin ma enne läbi lugenud, kui see kohustuslikuks sai.) Ühesõnaga, see oli väga positiivne üllatus, et nii huvitavaid raamatuid kohustuslikust nimekirjast leida võib. Üldiselt on mind alati huvitanud igasugused müüdid ja legendid ja värgid. Eriti Kreeka jumalate ja muude müstiliste elukate staff on lahe, minu meelest. :) Aga Inglismaa legendid on ka toredad. Ma olen varem lugenud "Ümarlaua rüütlite" lühikokkuvõtet, nii et selle konkreetse teose sisu oli mulle üsna tuttav, kuna legendid kattusid suurel määral. "Kuningas Arthuri" filmi olen ma ka kunagi näinud, aga see mulle eriti sügavat muljet küll ei jätnud. Selline tavaline sõjafilm oli. Näitlejad olid küll head, jah, aga siiski, filmi sisu oli nigela võitu. Aga ma nägin seda üsna ammu, nii et on vägagi võimalik, et kui ma filmi uuesti üle vaataksin, muutuks ka mu arvamus sellest. Aga raamatu juurde tagasi tulles - peaaegu terve meie klass arvas, et see raamat on täielik saast. Enamus põhjendasid seda sellega, et liiga jõhker ja absurdne oli. Kumbki väide pole vale, aga samas müüdid ongi ühed üdini absurdsed asjad (keegi teab mõnda, mis ei oleks?) ja suurem osa neist on ka üsna verised. "Arthurist" toodi eraldi välja (mu klassikaaslaste poolt siis) koht, kus Arhur on suremas. Ta on mingis järveäärses kabelis pikali maas, kui ma õigesti mäletan. Ainult kaks Ümarlaua rüütlit on lahingus ellu jäänud (Lanceloti polnud kohal, tema oli ka siis veel pmst. elus), kuid ega nemadki parima tervise juures pole, lahing ikkagi selja taga ju. Ühesõnaga, nad üritavad Arthurit kanda. Üks võtab kaenla alt kinni ja teine jalgadest. Aga kuna see on suur pingutus lahingus haavatud mehe jaoks, rebeneb ühel neist kõhuhaav, ja sisikond kukub põrandale. Mees sureb sinna samasse. Üks mu klassiõdedest mainis isegi, et ta ei saanud pärast pool ööd magada sellepärast O_o. Einoh, tegelt on küll rõve ju, aga siiski, midagi eriti õõvastavat seal ei ole. See on nii otsekoheselt kirja pandud lihtsalt (kõik selle raamatu surmad on), et ei häirigi nagu eriti. Palju hullem on minu meelest, kui piinamist/suremist/mis iganes rõvedaid kohti kilomeetrite kaupa kirjeldatakse. Tegelikult ei olnud selle raamatu vihkamine klassis ka täiesti absoluutne, kahele inimesele meeldis veel minu teada. Janoh, kuna need on täiesti juhuslikult inimesed, kelle kirjandusmaitset ma kõige rohkem usaldan, siis jah, tore oli teada, et ka selle raamatu puhul oleme me enam-vähem sarnasel arvamusel. :) Lihtsalt, alguses pani mind tõsiselt imestama, et suurem osa arvavad sellest raamatust halvasti, aga las ta olla siis nii. Mina igatahes soovitan seda raamatut kõigile müütide ja legendide ning ajaloo fännidele ja ehk läheb see ka fantaasiakirjanduse austajatele peale, kuna fantastikat on seal ikka küllaga. Ma päris täpselt ei mäleta, mis raamatukogu oli sinna soovitatavaks vanuseks kirjutanud, aga ehk oli see 12-16a. või 13-16a. ja ma arvan, et enam-vähem nii ongi. Vanemad võivad ka lugeda ofc. ja ka nooremad ma arvan, midagi ülemõistuse keerulist pole. "Müüdid ja legendid" lugesin ma oma mäletamist mööda 10 aastaselt läbi umbes ja samal ajaperioodil ka "Iliase", "Odüsseia", "Ümarlaua rüütlite" ja "Robin Hoodi" adaptsioonid. Nii et kui selline kirjandus huvitab ja süvenenult lugeda, siis aru saamisega ei tohiks ka noorematel probleeme olla.

9/10