Johanna blogi

Originaalpealkiri: "Müütilised muistendid"
Autor: Friedrich Robert Faehlmann
Žanr: Rahvausundid ja mütoloogia
Esmatrükk: 1840 -1852 (muistendid ilmusid erineval ajal ÕES-i toimetustes), raamat ilmus 1979
Lehekülgi: 32
---
Rahvapärimustega liitub kõige tihedamalt muistend "Emajõe sünd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emajõe kaevata kuninga vastuvõtmiseks, kes loomade üle valitseks. Muistendis on esile tõstetud loomade ja lindude töökust jõe kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele töölistele aukuue, ninakat vähki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sündsusetu käitumise eest.

Kõige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hämarik". Rahvasuu kõneleb, et koit ja eha jaanipäeva paiku lühikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele kätt annavad. See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo.

Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles jutustatakse Vanaisa ja tema poolt loodud Kalevite - Vanemuise, Ilmarise, Lämmeküse ja Vibulase tegevusest maailma loomisel ja kaunistamisel.

"Vanemuise laul" on Tartu Toomemäega seotud muistend, kus Vanemuine õpetab kokkutulnud loomadele ja inimestele pidukeelt - laulu. Ise pisarateni liigutatud, laulab Vanemuine taeva suurusest ja maa toredusest, inimsoo õnnest ja õnnetusest, nõnda, et Emajõgigi jooksu peatab. Kõik kuulasid laulu ja igaüks õppis ära mingi heli, mis just talle omaseks sai. Vaid inimene mõistis laulu kogu sügavust ja seetõttu võib ta nüüd oma lauluga tõusta kõrgele jumalate juurde või tungida südamete sügavavustesse.

"Vanemuise kosjaskäik" algab jällegi Tartu mineviku idealiseerimisega. Valge habeme ja hallide juustega laulujumal läheb kosja maatütarde juurde. Saanud kolm korda eitava vastuse, tõmbub ta tagasi üksindusse, Endla järve maile. Vanaisa kingib talle lohutuseks leitud lapsukese Juta.

"Endla järv ja Juta" on seotud Laiusel asuva Endla järvega, mille kaldal Vanemuise kasutütar Juta valab kibedaid pisaraid oma peigmehe surma pärast. Ilmarise poolt meisterdatud kuldliniku läbi vaadates aga elustub õnnelik minevik.

"Vanemuise lahkumine" kujutab suurt rahvapidu Tartus, kuhu saabub võistlejaid ja piduvõõraid kogu maalt, sest et Kalevipoeg ise pidi seekord peost osa võtma. Kahjuks jääb viimane tulemata. Peol võttis lauluhääle üles vanapiiga - Akineitsi, kes kepile toetudes ja käheda häälega lauldes ajas rahva korduvalt naerma. Viimaks ärritus auväärsest raugast piduvanem nendest pidevatest naeruturtsetest nii, et kiskus oma kandlekeeled ühe ropsuga katki ja kadus. Nüüd taipasid pidulised, et tegemist oli Vanemuise endaga. Kõik jäid hirmust vait.

---

Minu arvates on see vanaaegse eesti raamatu kohta ikka väga hea. Täitsa tore ja lõbus oli lugeda, sellist tunnet mul "Kalevipoega" (Seda Eno Raua lühiversiooni siis) lugedes küll ei tekkinud. Ma ei oskagi selle raamatu kohta eriti midagi öelda, kohustusliku kirjanduse kohta on ta ikka väga hea. :D Samas on nii loogiline, et sellised raamatud on kohustuslikud, iga raamatuga ei tundu see sugugi iseenesest mõistetav ju. ("Potterid"? "Mängult on päriselt"? "Mort"? jne.) Enamus legende olid mulle muidugi ennegi juba tuttavad, igal pool õpikutes on neid ikka ette tulnud. Raamatut pidi lugema lihtsalt mälu värskendamiseks, sest kuna oli faktitöö (st. raamatut ei tohi kasutada), siis oleks olnud üle lugemata päris keeruline nendele küsimustele vastata. Kiirel kooliajal on ka see muidugi väga tore, kui kohustusliku kirjanduse raamatud on võimalikult õhukesed, no cmon 32 lehekülge miinus 15 lehekülge pilte. :D Ma arvan, et see on selline raamat, mida iga eestlane peaks olema lugenud, läheb vist samasse klassi nagu "Tasuja", "Kevade", "Kalevipoeg" ja "Tõde ja õigus". Vanus ei loe selle raamatu puhul tõesti absoluutselt, kohe kui lugema õpid võid esimese raamatuna kätte võtta ja samas ka täiskasvanuna pole imelik seda lugeda ilmselt. (:

7/10