Johanna blogi

Originaalpealkiri: "Na margem do rio Piedra eu sentei e chorei"
Autor: Paulo Coelho
Triloogia: "On the Seventh Day" / "Seitsmendal päeval" (järgnevad osad on: "Veronika otsustab surra" ja "Kurat ja preili Prym")
Žanr: Romaan
Esmatrükk: 1994
Lehekülgi: 222
---
Diagnoos: «Elu pole just nagu see, mis ta võiks olla. Põhilise osa teadlikust päevast täidab võrdlemine naabriga ja siis virisemine, millest areneb kibestumise haigus.»
Ravi: «Proovida ületada eelarvamused ja lugeda Coelhot -- alustada «Alkeemikuga» ja siis võtta kätte käesolev teos.»
Coelho ütleb: »...ehk oled vale rongi peal, ikka veel on aega hakata oma rada otsima, tuleb julgeda. Ära ela teiste elu, vaid iseenda oma. See on unikaalne ja selles on kõik võidud võimalikud. Julge.»
Ruti Einpalu
Eesti Draamateatri direktor
---
Psalm 137: By the Rivers of Babylon, there we sat down, yea, we wept, when we remembered Zion.

Son los locos que inventanon el amor.
("Armastuse leiutasid hullud.")
Con un poema y un trombón
a develarte el corazón
("Värsside ja tromboonimänguga avan sulle oma südame.")
Selgamos a volar, querida mia
("Tõuseme lendu, mu arm.")

Armastus on lõks. Kui see tuleb näeme ainult valgust, mitte selle varje.
---
Nii, kuna ma lugesin seda raamatut oktoobri lõpus - novembri alguses umbes, siis on mõnevõrra keerulisem selle kohta arvamust kirjutada. Ma olen suhteliselt mõjutatav inimene ja kuna ma kuulsin pärast selle raamatu lugemist üsna negatiivset arvustust, kus oma seisukohti oli ka põhjendatud, hakkasin ma järgi mõtlema ja leidsin, et kohati oli sellel inimesel isegi õigus. Ühesõnaga, esmamulje, mis mul oli sellest raamatust vahetult pärast lugemist, oli hulga positiivsem. Raamatut hakkasin ma lugema klassiõe soovitusel, kelle arvates on see Coelho parim teos, millele ei saa ma ka vastu vaielda, olles lugenud vaid seda ja "Alkeemikut". Mõlemad olid kummalised ja ma ei oskagi öelda, kumb mulle endale rohkem meeldis, võib-olla tõesti "Piedra", lugu oli kuidagi veidi hingelähedasem vm. :D Nii selles raamatus kui ka "Alkeemikus" panin ma tähele, et teosel on läbivalt üks mõte, mida autor siis igas peatükis oksendamiseni kordab. "Piedra" puhul oli see siis, et Jumalal on ka naiselik kuju ja inimesel on mitu mina vist. (Et see seisnes pmst. selles, et tuleb kuulata oma südame häält ja suruda alla teine mina, kes soovitab teha harjunud asju ja valida kindel ja konkreetne tee or smth. Väga sarnane "Alkeemiku" läbiva ideega, et tuleb leida oma rada vms.) Need raamatud on üldse suhteliselt sarnased, sama autor ka muidugi, nii et arvata on eksole, erinevus seisnebki võib-olla selles, et "Piedras" on rohkem rõhutud armastusele ja "Alkeemikus" eesmärgi saavutamisele ja seikluslikkusele. Ja seda ka, et mulle meeldivad Coelho raamatute juures lühikesed peatükid xd. On küll natuke nõme jah, aga mis teha, kellele ei meeldiks? :) Lugu oli muidu selline sügav ja armas, nii et raamat iseenesest ei olnud väga halb. Mingil hetkel seda raamatut lugedes, tekkis mul isegi soov portugali keelt õppida, muidu ka ilus keel jah, aga Coelhot oleks kindlasti huvitavam originaalis lugeda, tõlgitud asi pole ikka päris õige. (: Ma soovitaks seda raamatut neile, kellele meeldivad armastusjutud ja lihtsalt Coelho austajatele ka, kellel on see raamat kahe silma vahele jäänud kuidagi. Vanus pole oluline ma arvan, päris väikestele lastele, kellele raamatuid veel ette loetakse, võib-olla on natuke raskesti mõistetav, aga üldiselt ei oma vanus selle raamatu lugemisel tähtsust minu arvates. A, ja ma millegipärast arvan, et naissoost inimestele läheb selline kirjandus paremini peale. :)

8,5/10