Blogger Template by Blogcrowds.

Elu läheb edasi

Nii veider siia nüüd üle kolme aasta jälle kirjutada, aga mõtlesin ikka ära märkida, et ma kirjutan endiselt. Viimased kaks aastat elutsenud, (kuid praeguseks välja surnud) Aasia blogi siis vastavalt aadressil:

fukaiumi.wordpress.com

ja äsja alustatud kõikehõlmav blogi (muuhulgas kirjutan sinna ka mõtteid raamatutest) aadressil:

muumim6tted.wordpress.com

Golding, Hill, Kay

Kuna ei oska nende raamatute kohta midagi väga pikalt kirjutada, siis mõtlesin nad ühte postitusse kokku võtta ja igaühe kohta mõned laused kirja panna.

---
William Golding "Kärbeste jumal"

Ma usun, et klassikat pole vaja eriti ümber jutustada, aga lühidalt öeldes on see lugu poistest, kes satuvad üksikule saarele, kus siis hakkab neilgi välja kujunema oma ühiskond, tekivad jõugud ning asi läheb üsna veriseks.

Mulle täitsa meeldis see isegi, kuigi Garlandi "Rand" oli parem. Lood ise on üsna sarnased, kuna Garland on oma raamatu idee saanud just Goldingi "Kärbeste jumalast", inimeste vanus on vaid erinev, kes saarele satuvad ("Rannas" siiski lähevad vabatahtlikult). Et aga Garlandil oli tänu Goldingile põhi juba olemas ja ta sai sinna peale hakata oma ideesid ehitama, on "Rand" hulga viimistletum kui "Kärbeste jumal". Nii et, kuigi pole ehk eriti ilus teiste pealt maha kirjutada, on uusversioonid vahel paremadki kui originaal. Aga "Kärbeste jumal" on siiski ka hea, mõnus lugemine, üks neist raamatuist, mille iga inimene võiks korra elus läbi lugeda.

8,5/10

---
David Hill "Näeme veel, Simon"

Simon on poiss, kes põeb haigust, mille tõttu tema lihased järjest nõrgemaks muutuvad. Sellest hoolimata käib ta oma ratastooliga tavalises koolis, üritudes massi sulanduda.

Labased naljad ja isikupäratud tegelased on märksõnad, millega seda teost iseloomustada võiks. Tõsiselt halb raamat minu arvates, isegi tänapäevase noorsooromaani kohta. Autor pole suutnud isegi Simonit piisavalt huvitavaks tegelaseks kirjutada, et temast kahju hakkaks. Mõttega, et oh, kirjutaks raamatu haigest lapsest, kes varsti ära sureb, asi piirdus ka, kaasakiskuvalt kirja seda panna polnud autor osanud. See on muidugi arvatavasti üsna subjektiivne arvamus, ilmselt on inimesi, kes ka selliseid raamatuid loevad ja naudivad. Minu arust aga üks viletsamaid kohustusliku kirjanduse raamatuid, mis meil olnud on ja ma tõesti ei kujuta ette, miks keegi selle sinna valis.

3/10

---
Susan Kay "Fantoom"

Erik on poiss, kes sündis õõvastava näoga ja saab seepärast ainult maski kandes ringi liikuda. Ta on geenius, oskab kõike perfektselt, kuid sellele on ta tänu oma välimusele ühiskonna põlualune. Raamat jutustab loo alates tema lapsepõlvest kuni Pariisi ooperimaja ehitamiseni ning tema elu lõpuaastatele selles hiiglaslikus hoones.

Ühe mu klassiõe lemmikraamat, seepärast pidasin vajalikus läbi lugeda. Olin näinud seda Butleriga muusikali, mis mulle niiväga nüüd ka ei meelidnud, aga samas kõige halvem ta ju filmina kah polnud. Raamat üllatas aga üsna positiivselt, mõnus lugemine oli. Alguses kohutasid küll need jube pikad peatükid, aga sisse elades läks üsnagi kiiresti. Midagi erilist ja vaimustavat ja rõõmust lakke hüppama peanevat ta polnud, aga selline kena ja piisavalt huvitav jutustus. Paar üsna sümpaatset tegelast oli ka. Kannatab lugeda küll, selliste teoste puhul pole lugeja vanus ka eriti oluline vist.

8/10

Muutsin natuke kujundust siis, nagu näha võib. Esialgne plaan oli küll blogile veidi suvisem väljanägemine anda, aga kuna sattusin nii teemakohase kujunduse otsa, siis mõtlesin, et ehk on nii paremgi. Loodetavasti on kõik ilusti loetav, see kujundus ei lase midagi eriti muuta.
---
Originaalpealkiri: "Kabalmysteriet"
Autor: Jostein Gaarder
Žanr: filosoofia, fantaasia
Esmatrükk: 1990
Lehekülgi: 248
---
See on lugu 12-aastasest norra poisist Hanst Thomasest ja tema filosoofikalfuvustega isast, kes otsustavad minna filosoofide kodumaale Kreekasse, et üles leida moemaailma ära eksinud emme. Teel peatuvad nad aga mõnda aega väikeses Dorfi külakeses, ja enne lahkumist annab vana pagar Hans Thomasele kukli sisse küpsetatud imetillukese raamatu. Huvitaval kombel on kukliraamatusse kirjutatud muinasjutul tihe seos Hans Thomase igapäevaeluga. Hakkab tunduma, et see polegi lihtsalt muinasjutt, vaid tõestisündinud lugu, iseäralik ettekuulutus. Raamatu lõpetanud, on Hans Thomasest saanud sama suur filosofeeria kui seda on tema isa.
---
Tegelikult kingiti mulle see raamat juba oma kolm-neli aastat tagasi, aga selle lugemiseni polnud ma siiamaani jõudnud. Ei tea, kuidas see nii läks, tavaliselt on kingitud raamatud ikka esmases lugemisjärjekorras. Nüüd, kus see kooli jaoks kohustuslik oli, lugesin ta muidugi läbi, ja ei kahetse, üsna hea oli.

Vahetult peale lugemist oli parem mulje, kui pärast koolis selle üle arutlemist. See on tegelikult alati nii. Kui võtta raamatut tervikuna, nagu ta on, võib asi tunduda täitsa hea. Kui aga hakata iga lauset ja detaili eraldi analüüsima, ei pruugi mulje sama positiivseks jääda. Selle raamatu puhul oli teemaks ka kirjaniku raske töö ja täpsus, millega ta sündmused välja arvestas. Tegemist oli nimelt kuuekihilise raamjutustusega. Ma usun, et sellist asja on keeruline kirjutada, ja et kirjaniku jaoks võib see tõsine väljakutse olla. Aga, kas tulemus ka nii paljude erinevate liinidega parem on, kui ilma nendeta.. Lugedes on ka keeruline selles seebis järge pidada, et kes on kelle isa ja kes kelle lapselaps. Ehk oleks kahest-kolmest eraldiseisvast jutustusest piisanud. Oleks mõnusam lugeda ja autoril ka ehk lihtsam. Muidugi, ma saan kirjanikust mõnesmõttes ka aru, aga alati ei peitu keerulisuses võlu, minu meelest.

Juhtumisi lugesin enamvähem otsakuti kahte raamatut, kuhu oli sisse toodud lugu Oidipusest. Ühes oli seda väga oskuslikult ja tekstiga seotult tehtud, "Mängukaartide saladuses" aga otsast lõpuni lahti jutustatud. Alguses tekitas küll nostalgilise tunde seda kümneid kordi loetud lugu uuesti lugeda, aga hiljem järele mõeldes tundus see kuidagi ebavajalik. Tekkis mõte, et autor on kirjutanud sisse midagi, mis pole tema väljamõeldud, et lehekülgi kasvatada. Muidugi, kui tõesti leidub mõni inimene, kes pole seda lugu veel ei kuulnud ega lugenud, siis on ehk vajalik natuke ümber jutustada, aga lühemalt saaks ikkagi.

Samuti oli kole palju räägitud kreeka kultuurist ja filosoofidest. Aga kõik oli nagu üldteada jutt. Ses suhtes, et kui lugemiskontrollis oli küsimus, et "Mida uut said Kreeka kultuuri kohta teada?", siis ei osanudki nagu midagi vastata. Eks sai siis kirjutatud kuuenda klassi ajalootundidest meeldejäänud fakte, ja rahule jäädi muidugi, aga kirjanik oleks ju võinud valida siiski erilisemaid ja mitte nii üldtuntud asju, kui ta juba otsustas ühe maa kultuuri põhjalikult ette võtta.

Tuli vist kuidagi palju kriitikat. Et vale mulje ei jääks, siis tegelikult mulle see raamat meeldis. Lugu oli omapärane ja huvitav ka. Filosoofiat oli piisavalt. Tegevust jätkus. Hea oli, kuigi mitte ideaalne. Lugege ikka, kui muud käepärast pole. Rohkem lasteraamat vist küll, aga eks ta läheb suurematele ka peale ilmselt, kui fantaasiakirjandus ja filosoofia vastukarva pole.

9/10

"Head ended"

Originaalpealkiri: "Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch"
Autorid: Terry Pratchett ja Neil Gaiman
Žanr: fantaasia, komöödia
Esmatrükk: 1. mai 1990
Lehekülgi: 312
---
Lugu maailma lõpust. Loo tegevus leiab aset peamiselt Inglismaal. Sünnib antikristus, kes peab aitama kaasa armageddonile. Nüüd on nii taeva kui ka põrgu peamiseks eesmärgiks poiss oma poolele võita. Kuid eksituse tõttu tegelevad nad vale lapsega, õige antikristus on kusagil kaugel eemal. Inimeste keskel elades saab ka temast üdini inimlik poiss. Tükk aega elab ta õndsas teadmatuses, kes ta tegelikult on. Aga hakkavad juhtuma kummalised asjad, kõik mille poiss välja mõtleb või mida ta maailma sooviks, läheb täide. Õhus hõljuvad tulnukad ja tiibetlased kaevavad maa-aluseid tunneleid. Kui poiss viimasel päeval teada saab, kes ta on ja mis rolli mängib maailma saatuses ei hooli ta sellest, kas võidab põrgu või paradiis. Ta ei taha kummagi võitu.

On ka palju teisi tegevusliine, mis kõik sihivad ühe punkti poole. On Anateema ja mr. Shadwell ning Pulsifer. Muidugi ka deemon Crowley ja ingel Aziraphale. Ja ka Agnes Nutteri ettekuulutustel on teoses oma osa. Ja Sõda ja Nälg ja Kõnts ja SURM on ka. Ehk siis apokalüptilised ratsanikud.
---
Olen mõlemat autorit eraldi ka lugenud. Võib vist öelda, et ülejäänud Pratchettist on see tänu Gaimani mõjutustele parem. Raamatu esimeses pooles on selgelt tunda mõlema autori mõjutusi, teine pool on puhas Pratchett. See oli vist Gaimanil esimene romaan ka, ju siis väsis ära või oli tähtajaga kiire. Ühesõnaga, algus oli väga hea ja huvitav, lõpp oli liiga hakeldatud ja parimad tegelased - Aziraphale ja Crowley - kadusid ka kuskil poole pealt ära ja ilmusid alles üsna lõpupoole välja.

Aziraphale'i ja Crowley näol sai selgeks ka see, et ei inglid ega deemonid pole üdini head või halvad. Taeva ja põrgu jõududel olevat ükskõik, kes vajaliku töö ära teeb, peaasi, et tehtud saab. Niisiis täidavad ka ingel Aziraphael ja deemon Crowley ökonoomsuse mõttes vahete vahel üksteise ülesandeid. Samuti on mõlemale selge, et ei lõputu paradiis ega lõputu põrgu pole head. Vahepealne ja inimlik on tore. Nende isandad küll noomivad neid sellepärast, et nad ei oota oma poole võitu, kuid nemad loodavat ikkagi, et maailm jääb alles. Jõutakse järeldusele, et inimesed võivad olla palju õelamad ja mõelda välja kohutavamaid asju, kui põrguteenrid. Kui Crowley't Hispaania inkvisitsiooni puhu õnnitleti, sest jah, juhuslikult viibis ta sel ajahetkel Hispaanias, oli ta ise väga üllatunud. On ka selliseid inimeste väljamõeldisi, mis pole ei põrgule ega taevale meeltmööda. Näiteks parkla kontrolörid, keegi ei salli neid.

Tegelased olid huvitavad ja omapärased. Pratchetti ja Gaimani eraldi kirjutatud teostes on ka alati, nii et midagi pole imestada. Aga see on positiivne. Kuigi tegevus ei toimunud Kettamaailmas, oli Pratchett oma õnnestunuima tegelase - Surma - siia siiski sisse toonud, kuigi väga põgusalt.

Tõlge oli üsna vilets. Nii mõnegi koha peal oli tõlkimisel valitud sünonüüm, mis ei sobinud eriti hästi.

Nagu juba enne mainitud sai, oli raamat tänu Gaimani mõjutustele hulga parem, kui ta võib-olla muidu oleks olnud. Pratchetti lapsikud ja lihtsad naljad olid kohati huvitavamaks ja omapärasemaks tehtud.

Sellest taheti vist filmi ka kunagi teha. See mõte vajus vist küll kuidagi ära, aga eks näis, ehk ikka kunagi tehakse. Terry Gilliam pidi režissöör olema ja Depp Crowley't mängima. Ma küll ei kujutanud Crowley't lugedes päris Deppina ette, kuna sain filmiprojektist teada alles pärast lugemist, aga ta mängiks selle osa välja küll, ma arvan. Depp on juba kord selline imemees, kes sobib igale poole. Huvitav ainult, et ta sellise osa vastu oleks võtnud, tavaliselt ta ju ei võta sedasorti asju ette. Aga no Gilliam on lavastaja, ja nad ju vanad semud. Ju siis Depp lootis, et filmist tuleb midagi omapärast ja kiiksuga. Olekski Gilliami käe all tulnud ilmselt, kui tema varasemate projektide järgi otsustada.

Aga raamat üldiselt meeldis siis. Selle aastane Pratchetti annus on nüüd küll täis vist, aga Gaimanit tahaks küll iga kell veel lugeda. Päris hea, esimese poole eest annaks 10/10, teise poole eest 8/10, aritmeetiline keskmine oleks siis:

9/10

P.S. teiste arvamusi ka

Origiaalpealkiri: "Heaven's Net is Wide"
Autor: Lian Hearn
Sari: Otori lood
Osa: 5. / eellugu
Žanr: fantaasia, ajalooline
Esmatrükk: 2007
Lehekülgi: 549
---

Tenmou kaikai so ni shite morasazu
Taeva võrk on lai, aga tiheda silmaga
---
See on eellugu "Otori" triloogiale. Terve sarja tegevus leiab aset väljamõeldud paigas, mis asub kuskil keskaegses Jaapanis. Kui ülejäänud "Otori" raamatutes on peategelaseks Takeo, siis siin tuleb ta mängu alles loo viimastel lehekülgedel. Raamat järgib hoopis Takeo (onu?) ja hilisema kasuisa Shigeru Otori tegevust. Ehk siis, selles raamatus on pikemalt juttu läbi sarja mainitud kuulsast Yaegahara lahingust ja Shigeru vennast Takeshist, kes hukkub enne "Otori lugude" algust ja kelle järgi Takeo oma nime saab. Raamat aitab paremini mõista Shigerut ja teda tundma õppida ning räägib loo sellest, miks Sadamu Iida hakkas Shigerut nii väga vihkama ja sellest, kuidas jooksid kokku kahe klannipealiku Naomi Maruyama ja Shigeru Otori teed. Ka järelloos põgusalt mainitud Akanest on pikemalt juttu. Lugu lõpeb seal, kust algab sarja esimene osa "Üle ööbikupõranda".
---
Selle sarja lugemist alustasin ma oma mäletamist mööda neljandas klassis, lugesin siis kolm põhiosa järjest läbi, nüüd, eelmisel kevadel, olles ära unustanud suurema osa tegelaste nimed, loo detailid jms, sattusin ma lugema järellugu "Haigru kähe huige". See oli päris mõnus lugemine ja läks hoolimata oma suurest mahust suhteliselt kiiresti. Umbes sel sügis-talvel märkasin, et ilmunud on ka eellugu, ning kuna mul olid järelloost suhteliselt positiivsed mälestused, otsustasin ka selle käsile võtta. Pettuma ma ei pidanud, küllaltki hea oli, kuid järelloole jäi siiski alla, ülejäänud triloogiaga ei oska võrrelda, kuna mul puuduvad selle kohta täpsemad mälestused.

Tavaliselt hindan ma raamatute juures seda, kui on huvitav, usutav ja tihe sündmustik, omapärased tegelased või kui kõik see ka puudub, siis võiks raamat vähemalt humoorikas olla või täielikult absurdne ja sürr. See raamat ei hiilanud ühegi nimetatud väärtusega. Peaaegu ükski tegelane polnud teistest rohkem meeldejääv, naljakas polnud absoluutselt, absurdne ka mitte, huvitav väga harva, usutav mingil määral. Aga see teos siiski meeldis mulle. Kogu sealset maailma oli kirjeldatud väga kaunilt. Jutustamisstiil, see kuidas autor oskas maastikku, olusid jms. kirjeldada oli lihtsalt ilus. Väga aeglaselt liikus sündmustik edasi, aga mõnus oli lugeda, peaaegu kujutledes, et viibid ise selles meeliülendavas maailmas.

Kindlasti oli üks põhjustest, miks see raamat eriti ootamatuste ja põnevusega ei hiilanud ka see, et terve lugu oli ette teada, peaaegu, et detailselt. Eelloo miinus. Järellugu oli seetõttu hulga huvitavam, et see toimus peale triloogia tegevust. Eellugu toimus enne ja seega oli kõiki tähtsamaid sündmusi ülejäänud raamatutes juba mitu korda mainitud. Oli teada, kes sureb, kes jääb ellu, kes võidab, kes kaotab ja kõik muu oluline.

Huvitav on see, kuidas näiteks kristlus (siin nn. varjatud) paigutub keskaegsesse Jaapanisse ja kuidas sellesse suhtutakse. Kuidas klannid lahendavad omavahelisi intriige läbi inimeste, kes pole tegelikult üldse asjaosalised. Hõim on ka huvitav nähtus. (Salamõrtsukad, kes suudavad luua endast peegelpilti, nähtamatuks muutuda jms.) Ainus fantastiline nähtus ka selles sarja osas. Järelloos oli paar asja veel vist, näiteks tüdruk, kelle sisse läks kassi hing ja kes seeläbi suutis kassiks muutuda ja poiss, kes rääkis teispoolsusega.

Üsna selgelt on tunda, et kirjanik on 20. sajandist, samas see ei häiri nagu ka eriti, piisavalt usutavalt on (vähemalt minu kui võihiku jaoks) kujutatud keskaegset Jaapanit, inimesi, seisusi, suhteid jne. Kahju ainult, et kirjanik ise jaapanlane pole, tulemus oleks nii kindlasti tüki maad parem.

Mul on praegu selline üleüldine jaapanivaimustuse periood, nii et ma suhtun kõigesse selle maaga seonduvasse suhteliselt positiivselt. Selle sarjaga oli mul kokkupuuteid juba varem, nagu mainitud, lihtsalt kokkusattumus, et hiljuti eellugu lugesin.

Soovitama ma kellelegi midagi ei hakka, iga üks peaks pärast nelja ülejäänud osa läbi lugemist juba ise olema otsusele jõudnud, mis ta sellest sarjast arvab. Sarja kohta üldiselt võib öelda, et see on kirjutatud nii, et läheks peale nii poistele kui ka tüdrukutele. Päris lastele ehk ei soovitaks.

P.S. Ahjaa, väga kena kujundus on. Unustasin mainida. Kutsub lugema kohe. :)

Tõlkija negatiivne arvustus, minu positiivse tasakaalustamiseks, kusjuures tõlge oli sinna juurde jumala korralik.

8/10

Originaalpealkiri: "Timm Thaler oder Das verkaufte Lachen"
Autor: James Krüss
Sari: "Timm Thaler"
Žanr: laste/noorte, f
antaasia
Esmatrükk: 1962
Lehekülgi: 344

---
See on lugu poisist, kes müüb oma naeru võime eest võita kõik kihlveod. Ajapikku saab ta aru, et naer on rohkem väärt kui kõik maailma rikkused, ja hakkab otsima meest, kellele ta naeru müüs. Leidnud härra Taruki, läheb tal aga veel päris kaua aega, enne kui tal õnnestub saavutada see, mille jaoks ta on tulnud. Sõprade abiga õnnestub tal oma naer tagasi saada. Lugu lõpeb õnnelikult nagu üks korralik muinasjutt kunagi.
---
Võiks öelda, et ma olin enne lugemist, selle kohta vaid positiivseid kommentaare kuulnud. Pealkiri oli ka väga tuttav, kuigi üllataval kombel on inglise wikis selle kohta vaid paar lauset, väga paljudel kuulsatel ja vähem kuulsatel raamatutel on seal ikka korralik pikk sisututvustus, andmeid, tegelastetutvustusi jms. Ju siis ingliskeelse maailma jaoks pole nii tuntud asi. Aga see selleks.

Põhimõtteliselt see raamat meeldis mulle enam-vähem. Kohustuslike raamatute hulgas on igaljuhul üle keskmise. Ma saan isegi sellest aru, miks ta selle Anderseni preemia või mille iganes sai. Idee on suht originaalne ju. Tegelased nii originaalsed polnud. No Taruk oli jah niivõrd kuivõrd, aga teised olid kõik liiga äärmuslikud st. üdini head või siis äraütlemata pahad, minu arust. Väga muinasjutuline teos igastahes, kuri võõrasema, hea armas peategelane, õnnelik lõpp ja kõik see muu, nii et see hea-halva selgepiiriline eristamine käis mõnesmõttes asja juurde. See raamat sobiks ilmselt väiksematele paremini ja ilmselt ma ei kuulu sihtgruppi. Enne on ka näha olnud, et kohustusliku kirjanduse raamatud on sageli liiga lapsikud ja tulevad liiga hilja programmi vms. No cmon, meil oli "Meisterdetektiiv Blomkvist" kuuendas klassis nö. "krimikirjanduse hiilgava näitena". See oli mu lasteaia lemmikraamat, et jah. "Krabati", "Vendade lõvisüdamete", "Minu pere ja muude loomade" ja muu sedasorti kirjanduse kohta käib see ka. Aga "Thaleri" juurde tagasi tulles. Mind häiris ka see, et kõige lihtsamaid ingliskeelseid lauseid oli pikalt laialt lahti seletatud. Paljudes raamatutes ei ole võõrkeelseid lühilauseid tekstis eraldi lahti seletatud, healjuhul on raamatu lõpus paar lehekülge sellele pühendatud, jätab palju kompaktsema mulje. Raamatu esimene pool oli paljutõotav. Kuigi iga loll, peale "aruka" Timm Thaleri muidugi, oleks selle esimese paarikümne lehe jooksul välja mõelnud, kuidas see naer tagasi saada. Aga Timm ei mõtlegi seda kuni lõpuni välja, sõbrad aitavad kunagi. Et jah, autor oleks võinud midagi vaimukamat välja mõelda, midagi, mis ei oleks lugejale kohe pealevaadates arusaadav vm, muidu pole üldse huvitav edasi lugeda ju, kui mõtled täpse lõpplahenduse esimese kahekümne lehe jooksul välja. Kokkuvõttes venis see raamat mul "nagu härja ila". Lõpptulemus oli ka veidi liiga lääge, aga see selleks. Väidetavalt on sellel raamatul ka järg. Milleks seda veel vaja on? Ühest raamatust täitsa piisaks ju, ega ühe teema lõputult venitamine pole ka hea ju.

Ma üritan siin hinnata raamatuid sihtgruppi ja autori osavust ja kõike arvestades. Aga ma siiski ei oska ette kujutada, mis pilguga ma seda seitse aastat tagasi oleks lugenud, nii et hinne võib olla suhteliselt subjektiivne vms. :D A, seda ka, et mulle saksa keeles kirjutavad / saksa kirjanikud on suhteliselt meeldima hakanud ja jalgu jäänud viimasel ajal. Krüss ei sümpatiseeri nii väga siis, küll aga Kafka, Hoffmann, Remarque ka.

6/10

Edaspidi...

... ei kirjuta ma ilmselt enam kõigist raamatutest, mille läbi loen. Mitte sellepärast, et aega ei oleks, kuigi seda ka napib. Aga lihtsalt, ma leian, et on suhteliselt mõttetu kirjutada raamatu kohta, mis minus mingeid emotsioone, ei positiivseid, ega negatiivseid ei tekita ja mille ma loen läbi ainult sel põhjusel, et see on kohustuslik. Mõnd raamatut lugedes lihtsalt tekib palju mõtteid ja tundmusi, nende kohta on üsna lihtne arvustust kirjutada, aga on ka selliseid, mille kohta pole nagu suurt midagi öelda ja seega võtab ka arvamuse kokku klopsimine omajagu aega, ilmselt ei tule sellised ka eriti huvitavad.. Ma siiski üritan suurema osa raamatute kohta kirjutada, mõned üksikud jätan ehk vahele. Siinkohal hüppan ma üle "Robin Hoodi lustakatest seiklustest" ja järgmine arvustus tuleb suure tõenäosusega "Timm Thaleri" kohta. Üritan selle nädala jooksul ära teha, täna ei jõua ilmselt.

Older Posts