Johanna blogi

Originaalpealkiri: "The Tales of King Arthur"
Autor: James Riordan
Žanr: Legendid/ajalugu/mütoloogia
Esmatrükk Eestis: 1995
Lehekülgi: 160
---
Ma kirjutan siia ümber "Ümarlaua rüütlite" sissejuhatuse, kuna mul pole "Kuningas Arthuri" lugusid enam käepärast ja ega seal mingit sissejuhatust anyway ei olnud, nii et ma arvan, et see tekst võtab selle raamatu kõige paremini kokku. Kohati lähevad nende raamatute lood küll lahku, aga üldjoontes on sisu siiski sama:

Paljude möödunud aegade kuningate tegudest jutustatakse veel tänapäevalgi, ometi on vaid vähestele nende hulgast saanud osaks niisugune tohutu populaarsus, nagu see on olnud ja on fantastilise Logresi kuningriigi kuningal Arthuril ja nagu see jääb talle veel pikaks ajaks ka tulevikus. Üle aegade tuntud võtte, kivisse torgatud mõõga abil sai ta kuningliku võimu vaevalt kuueteistkümneaastase noormehena otse Jumalalt, mille järel ta haarati lõpmatute seikluste ritta. Ta reisis risti ja põiki läbi oma kuningriigi, kaitstes häid ja võideldes halbadega, kattes ennast kuulsusesäraga ning saades tuntuks oma suure tarkuse poolest.
Teda ümbritseb hulk kangelasi, kellest mõned on vähem ja teised rohkem fantastilised, ning kes kõik on samuti omandanud surematu kuulsuse. Nende hulgast tõuseb esile kaunis ja lahke kuninganna Guinevere, truu kuid õnnetu vapper ruutel Lancelot, võlur Merlin, kelle ääretu tarkus on võimetu armastuse sepitsuste vastu, paljude positiivsete kangelaste kõrval aga ka Arthuri õde, kade ja õel nõid Morgana, kes algatab hävitava vennatapusõja, mis teeb lõpu kuulsusrikkale Ümarlaua rüütlite epopöale ning "imetegude ja nõiduse" ajastule.
Arthuri surres tõuseb järvest saladuslik käsi ja võtab tagasi kivist leitud mõõga Excaliburi, et viia see tagasi sinna, kust see kunagi oli tulnud ja kus ehk praegugi viibivad need veatud ja kartmatud rüütlid, kes meie maailmast on igaveseks kadunud.
Selle arvatavasti 12. sajandist pärineva nn. "Arthuri tsükli" legende tuntakse lugematutes teisendites ja seega kaob nende päritolu vana inglise ja prantsuse kirjanduse seni veel lõplikult läbi uurimata labürintidesse.
---
Mulle meeldis see raamat väga. Ma arvan, et võin käsi südamel öelda, et see on parim kohustusliku kirjanduse raamat, mida ma lugenud olen. (Okei, "Mort" tuleb varsti, see on ka väga-väga hea, aga kui ma seda lugesin, siis ma ei teadnud, et see kohustuslikuks saab, nii et ma liigitaks selle siiski vabatahtlike raamatute alla. Ja noh "Potter" oli eelmine aasta, aga ka selle sarja olin ma enne läbi lugenud, kui see kohustuslikuks sai.) Ühesõnaga, see oli väga positiivne üllatus, et nii huvitavaid raamatuid kohustuslikust nimekirjast leida võib. Üldiselt on mind alati huvitanud igasugused müüdid ja legendid ja värgid. Eriti Kreeka jumalate ja muude müstiliste elukate staff on lahe, minu meelest. :) Aga Inglismaa legendid on ka toredad. Ma olen varem lugenud "Ümarlaua rüütlite" lühikokkuvõtet, nii et selle konkreetse teose sisu oli mulle üsna tuttav, kuna legendid kattusid suurel määral. "Kuningas Arthuri" filmi olen ma ka kunagi näinud, aga see mulle eriti sügavat muljet küll ei jätnud. Selline tavaline sõjafilm oli. Näitlejad olid küll head, jah, aga siiski, filmi sisu oli nigela võitu. Aga ma nägin seda üsna ammu, nii et on vägagi võimalik, et kui ma filmi uuesti üle vaataksin, muutuks ka mu arvamus sellest. Aga raamatu juurde tagasi tulles - peaaegu terve meie klass arvas, et see raamat on täielik saast. Enamus põhjendasid seda sellega, et liiga jõhker ja absurdne oli. Kumbki väide pole vale, aga samas müüdid ongi ühed üdini absurdsed asjad (keegi teab mõnda, mis ei oleks?) ja suurem osa neist on ka üsna verised. "Arthurist" toodi eraldi välja (mu klassikaaslaste poolt siis) koht, kus Arhur on suremas. Ta on mingis järveäärses kabelis pikali maas, kui ma õigesti mäletan. Ainult kaks Ümarlaua rüütlit on lahingus ellu jäänud (Lanceloti polnud kohal, tema oli ka siis veel pmst. elus), kuid ega nemadki parima tervise juures pole, lahing ikkagi selja taga ju. Ühesõnaga, nad üritavad Arthurit kanda. Üks võtab kaenla alt kinni ja teine jalgadest. Aga kuna see on suur pingutus lahingus haavatud mehe jaoks, rebeneb ühel neist kõhuhaav, ja sisikond kukub põrandale. Mees sureb sinna samasse. Üks mu klassiõdedest mainis isegi, et ta ei saanud pärast pool ööd magada sellepärast O_o. Einoh, tegelt on küll rõve ju, aga siiski, midagi eriti õõvastavat seal ei ole. See on nii otsekoheselt kirja pandud lihtsalt (kõik selle raamatu surmad on), et ei häirigi nagu eriti. Palju hullem on minu meelest, kui piinamist/suremist/mis iganes rõvedaid kohti kilomeetrite kaupa kirjeldatakse. Tegelikult ei olnud selle raamatu vihkamine klassis ka täiesti absoluutne, kahele inimesele meeldis veel minu teada. Janoh, kuna need on täiesti juhuslikult inimesed, kelle kirjandusmaitset ma kõige rohkem usaldan, siis jah, tore oli teada, et ka selle raamatu puhul oleme me enam-vähem sarnasel arvamusel. :) Lihtsalt, alguses pani mind tõsiselt imestama, et suurem osa arvavad sellest raamatust halvasti, aga las ta olla siis nii. Mina igatahes soovitan seda raamatut kõigile müütide ja legendide ning ajaloo fännidele ja ehk läheb see ka fantaasiakirjanduse austajatele peale, kuna fantastikat on seal ikka küllaga. Ma päris täpselt ei mäleta, mis raamatukogu oli sinna soovitatavaks vanuseks kirjutanud, aga ehk oli see 12-16a. või 13-16a. ja ma arvan, et enam-vähem nii ongi. Vanemad võivad ka lugeda ofc. ja ka nooremad ma arvan, midagi ülemõistuse keerulist pole. "Müüdid ja legendid" lugesin ma oma mäletamist mööda 10 aastaselt läbi umbes ja samal ajaperioodil ka "Iliase", "Odüsseia", "Ümarlaua rüütlite" ja "Robin Hoodi" adaptsioonid. Nii et kui selline kirjandus huvitab ja süvenenult lugeda, siis aru saamisega ei tohiks ka noorematel probleeme olla.

9/10

Originaalpealkiri: "Müütilised muistendid"
Autor: Friedrich Robert Faehlmann
Žanr: Rahvausundid ja mütoloogia
Esmatrükk: 1840 -1852 (muistendid ilmusid erineval ajal ÕES-i toimetustes), raamat ilmus 1979
Lehekülgi: 32
---
Rahvapärimustega liitub kõige tihedamalt muistend "Emajõe sünd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emajõe kaevata kuninga vastuvõtmiseks, kes loomade üle valitseks. Muistendis on esile tõstetud loomade ja lindude töökust jõe kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele töölistele aukuue, ninakat vähki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sündsusetu käitumise eest.

Kõige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hämarik". Rahvasuu kõneleb, et koit ja eha jaanipäeva paiku lühikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele kätt annavad. See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo.

Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles jutustatakse Vanaisa ja tema poolt loodud Kalevite - Vanemuise, Ilmarise, Lämmeküse ja Vibulase tegevusest maailma loomisel ja kaunistamisel.

"Vanemuise laul" on Tartu Toomemäega seotud muistend, kus Vanemuine õpetab kokkutulnud loomadele ja inimestele pidukeelt - laulu. Ise pisarateni liigutatud, laulab Vanemuine taeva suurusest ja maa toredusest, inimsoo õnnest ja õnnetusest, nõnda, et Emajõgigi jooksu peatab. Kõik kuulasid laulu ja igaüks õppis ära mingi heli, mis just talle omaseks sai. Vaid inimene mõistis laulu kogu sügavust ja seetõttu võib ta nüüd oma lauluga tõusta kõrgele jumalate juurde või tungida südamete sügavavustesse.

"Vanemuise kosjaskäik" algab jällegi Tartu mineviku idealiseerimisega. Valge habeme ja hallide juustega laulujumal läheb kosja maatütarde juurde. Saanud kolm korda eitava vastuse, tõmbub ta tagasi üksindusse, Endla järve maile. Vanaisa kingib talle lohutuseks leitud lapsukese Juta.

"Endla järv ja Juta" on seotud Laiusel asuva Endla järvega, mille kaldal Vanemuise kasutütar Juta valab kibedaid pisaraid oma peigmehe surma pärast. Ilmarise poolt meisterdatud kuldliniku läbi vaadates aga elustub õnnelik minevik.

"Vanemuise lahkumine" kujutab suurt rahvapidu Tartus, kuhu saabub võistlejaid ja piduvõõraid kogu maalt, sest et Kalevipoeg ise pidi seekord peost osa võtma. Kahjuks jääb viimane tulemata. Peol võttis lauluhääle üles vanapiiga - Akineitsi, kes kepile toetudes ja käheda häälega lauldes ajas rahva korduvalt naerma. Viimaks ärritus auväärsest raugast piduvanem nendest pidevatest naeruturtsetest nii, et kiskus oma kandlekeeled ühe ropsuga katki ja kadus. Nüüd taipasid pidulised, et tegemist oli Vanemuise endaga. Kõik jäid hirmust vait.

---

Minu arvates on see vanaaegse eesti raamatu kohta ikka väga hea. Täitsa tore ja lõbus oli lugeda, sellist tunnet mul "Kalevipoega" (Seda Eno Raua lühiversiooni siis) lugedes küll ei tekkinud. Ma ei oskagi selle raamatu kohta eriti midagi öelda, kohustusliku kirjanduse kohta on ta ikka väga hea. :D Samas on nii loogiline, et sellised raamatud on kohustuslikud, iga raamatuga ei tundu see sugugi iseenesest mõistetav ju. ("Potterid"? "Mängult on päriselt"? "Mort"? jne.) Enamus legende olid mulle muidugi ennegi juba tuttavad, igal pool õpikutes on neid ikka ette tulnud. Raamatut pidi lugema lihtsalt mälu värskendamiseks, sest kuna oli faktitöö (st. raamatut ei tohi kasutada), siis oleks olnud üle lugemata päris keeruline nendele küsimustele vastata. Kiirel kooliajal on ka see muidugi väga tore, kui kohustusliku kirjanduse raamatud on võimalikult õhukesed, no cmon 32 lehekülge miinus 15 lehekülge pilte. :D Ma arvan, et see on selline raamat, mida iga eestlane peaks olema lugenud, läheb vist samasse klassi nagu "Tasuja", "Kevade", "Kalevipoeg" ja "Tõde ja õigus". Vanus ei loe selle raamatu puhul tõesti absoluutselt, kohe kui lugema õpid võid esimese raamatuna kätte võtta ja samas ka täiskasvanuna pole imelik seda lugeda ilmselt. (:

7/10

Originaalpealkiri: "Na margem do rio Piedra eu sentei e chorei"
Autor: Paulo Coelho
Triloogia: "On the Seventh Day" / "Seitsmendal päeval" (järgnevad osad on: "Veronika otsustab surra" ja "Kurat ja preili Prym")
Žanr: Romaan
Esmatrükk: 1994
Lehekülgi: 222
---
Diagnoos: «Elu pole just nagu see, mis ta võiks olla. Põhilise osa teadlikust päevast täidab võrdlemine naabriga ja siis virisemine, millest areneb kibestumise haigus.»
Ravi: «Proovida ületada eelarvamused ja lugeda Coelhot -- alustada «Alkeemikuga» ja siis võtta kätte käesolev teos.»
Coelho ütleb: »...ehk oled vale rongi peal, ikka veel on aega hakata oma rada otsima, tuleb julgeda. Ära ela teiste elu, vaid iseenda oma. See on unikaalne ja selles on kõik võidud võimalikud. Julge.»
Ruti Einpalu
Eesti Draamateatri direktor
---
Psalm 137: By the Rivers of Babylon, there we sat down, yea, we wept, when we remembered Zion.

Son los locos que inventanon el amor.
("Armastuse leiutasid hullud.")
Con un poema y un trombón
a develarte el corazón
("Värsside ja tromboonimänguga avan sulle oma südame.")
Selgamos a volar, querida mia
("Tõuseme lendu, mu arm.")

Armastus on lõks. Kui see tuleb näeme ainult valgust, mitte selle varje.
---
Nii, kuna ma lugesin seda raamatut oktoobri lõpus - novembri alguses umbes, siis on mõnevõrra keerulisem selle kohta arvamust kirjutada. Ma olen suhteliselt mõjutatav inimene ja kuna ma kuulsin pärast selle raamatu lugemist üsna negatiivset arvustust, kus oma seisukohti oli ka põhjendatud, hakkasin ma järgi mõtlema ja leidsin, et kohati oli sellel inimesel isegi õigus. Ühesõnaga, esmamulje, mis mul oli sellest raamatust vahetult pärast lugemist, oli hulga positiivsem. Raamatut hakkasin ma lugema klassiõe soovitusel, kelle arvates on see Coelho parim teos, millele ei saa ma ka vastu vaielda, olles lugenud vaid seda ja "Alkeemikut". Mõlemad olid kummalised ja ma ei oskagi öelda, kumb mulle endale rohkem meeldis, võib-olla tõesti "Piedra", lugu oli kuidagi veidi hingelähedasem vm. :D Nii selles raamatus kui ka "Alkeemikus" panin ma tähele, et teosel on läbivalt üks mõte, mida autor siis igas peatükis oksendamiseni kordab. "Piedra" puhul oli see siis, et Jumalal on ka naiselik kuju ja inimesel on mitu mina vist. (Et see seisnes pmst. selles, et tuleb kuulata oma südame häält ja suruda alla teine mina, kes soovitab teha harjunud asju ja valida kindel ja konkreetne tee or smth. Väga sarnane "Alkeemiku" läbiva ideega, et tuleb leida oma rada vms.) Need raamatud on üldse suhteliselt sarnased, sama autor ka muidugi, nii et arvata on eksole, erinevus seisnebki võib-olla selles, et "Piedras" on rohkem rõhutud armastusele ja "Alkeemikus" eesmärgi saavutamisele ja seikluslikkusele. Ja seda ka, et mulle meeldivad Coelho raamatute juures lühikesed peatükid xd. On küll natuke nõme jah, aga mis teha, kellele ei meeldiks? :) Lugu oli muidu selline sügav ja armas, nii et raamat iseenesest ei olnud väga halb. Mingil hetkel seda raamatut lugedes, tekkis mul isegi soov portugali keelt õppida, muidu ka ilus keel jah, aga Coelhot oleks kindlasti huvitavam originaalis lugeda, tõlgitud asi pole ikka päris õige. (: Ma soovitaks seda raamatut neile, kellele meeldivad armastusjutud ja lihtsalt Coelho austajatele ka, kellel on see raamat kahe silma vahele jäänud kuidagi. Vanus pole oluline ma arvan, päris väikestele lastele, kellele raamatuid veel ette loetakse, võib-olla on natuke raskesti mõistetav, aga üldiselt ei oma vanus selle raamatu lugemisel tähtsust minu arvates. A, ja ma millegipärast arvan, et naissoost inimestele läheb selline kirjandus paremini peale. :)

8,5/10

Ohh, jah, ma olen väga laisk olevus ja sellepärast pole ma siia juba tükk aega ühtegi raamatut sisse kandnud, üritan siis tagantjärgi meenutama hakata, mida ma millestki arvasin :D.
---
Ma ütlen kohe ette ära, et ma ei lugenud seda raamatut päris läbi, aga mingisuguse arvustuse mõtlesin siiski teha.
---
Originaalpealkiri: "Fight Club"
Autor: Chuck Palahniuk
Žanr: Satiiriline romaan
Esmatrükk: August, 1996
Lehekülgi: 224
---
Tänapäeva kesk-klassi noorte elu on tühi. Seal pole midagi. Neil on lihtne, sissetuleku poolest keskmike hulka kuuluv töökoht, korralik kodu, toit on koguaeg laual. Mitte midagi pole puudu, mitte midagi pole elus olemas. Vaim puudub.
Niisugused noored, eesotssas Tyler Durdeniga, kogunevad ning elavad enda tühjust välja. Inimkonna enesehäving ning taandareng peegeldub otseselt nende poolt loodud Kaklusklubis.
---
Kaklusklubi reeglid:
1. Kaklusklubist ei räägita.
2. Kaklusklubist EI räägita.
3. Kui keegi hüüab "Stopp!", kukub kokku, murrab mõne luu, on kaklus lõpetatud.
4. Kakluses on kaks inimest.
5. Ainult üks kaklus korraga.
6. Kakeldakse kingade ja särgita.
7. Kaklus kestab nii kaua, kui vaja.
8. Kui sa oled esimest ööd Kaklusklubis, pead sa kaklema.
---
Ma võtsin selle raamatu ette puhtalt sellepärast, et mulle sellest tehtud film meeldis. Jõudsin lugeda umbes saja lehekülje ringis, siis jätsin pooleli. Lihtsalt süda läks pahaks. Kaklemine oli okei, ses suhtes, et seda ei olnud eriti rõvedalt kirjeldatud, aga kõik see muu.. Tyleri kokaamet, tema töö filmimontöörina, see kuidas ja millest ta seepi tegi... õõh. Filmis ei mõjunud see kuidagi nii öökimaajavalt, seda ei olnud seal nii palju ja pikalt kirjaldatud ka. Film oli veel oma tasemel režissööri ja super heade näitlejate poolest väga hea. Brad Pitti parim roll minu meelest. Edward Norton on lihtsalt igal pool väga-väga huvitav näitleja, seda ma ei oska öelda, kas see ta parim film on, aga tipptasemel sooritus on see kindlasti. Ja Helena Bonham Carter on minu arvates üks omapärasemaid naisnäitlejaid, kuid tema parimaks rolliks ma seda ei nimetaks, "Sweeney Todd'is" meeldis ta mulle veidi rohkem. Ja ka Jared Leto väga väikese kõrvalosa kohta pole midagi halba öelda. Ja lõpp oli sellel filmil lihtsalt nii meeldejäävalt ja hästi tehtud. Aga raamat, raamatus ei olnud näitlejaid, seal olid ainult rõvedad kirjeldused või no muud oli ka ikka, aga see domineeris. Ma ei ütle, et raamat üdini halb oleks olnud, lugu on omapärane ja huvitav ning tegelased on ainulaadsed, vähemalt peategelane/-lased. Ja ma arvan, et see raamat sobiks kõige paremini meestele ja noh hilises nooruseas poistele ka vb. siis. Ühesõnaga sellistele inimestele, kes naudivad kaklust, vägivalda, rõvedusi ja roppusi xd. Hindama ma seda ei hakka, sest ma leian, et ei saa õiglaselt hinnata raamatut, mida ma pole läbi lugenud.
---
Pilte filmist:

Marla Singer & jutustaja aka. Helena Bonham Carter & Edward Norton
---

Tyler Durden aka. Brad Pitt
---

Minu meelest on oluline ka see, et tegelased oleksid huvitavad. Igal ühel peaks olema iseloom (vähemalt peategelastel). Neis peaks olema midagi, mis muudab nad teistest erinevaks. Kui näiteks otsekõne lausest saatelause ära jätta, peab olema võimalik aru saada, kes räägib. Ükski inimene ei ole perfektne, ja on väga tore, kui ka kirjanikud sellest kinni peavad. Ei saa olla läbinisti häid tegelasi, kõigil on omad vead. Pahade kohta see minu meelest nii rangelt ei kehti. Nad võivad olla läbinisti kurjad, kuid siiski on huvitavam, kui ka nende iseloomus on midagi omapärast. Ja üldse see hea-halva värk, elus ei ole ju nii, et üks on hea, teine halb. Võino sessuhtes, et kunagi pole päris nii, et terve normaalne elanikkond võitleks ühe kurja vastu. Raamatutes on hea ja halva vahele väga tihti selge piir tõmmatud, ja ma ei ütle, et see otseselt vale oleks, on raamatuid, kuhu selline stiil sobib. Jano, siis on ka vastuvõetav, kui see nö. läbinisti paha ei ole inimene, vaid mingi fantaasiategelane vms. (lihtsalt nendega on tihti nii, et nad on algusest peale pahad ja neis puudub inimlikkus, ning nad kas kuuletuvad kellelegi või on neil mingi põhjus inimkonda vihata). Pahadel peab olema alati mõjuv põhjus, miks nad kurja teevad, nende tegudele peab olema selgitus. Ei saa ju nii, et ma olen lahe mees, tapan kõik ära jee-jee vm, peab olema midagi, mille nimel, mille pärast seda kõike tehakse.. Üldiselt on nii kõige parem, et ei saagi õieti aru, kes on hea, kes halb. Kõik on reaalsed inimesed, mõne isiku suhtes head, mõne suhtes halvad.. ja ei ole nii, et üks vihkab kõiki teisi ja kõik teised vihkavad teda. Mulle meeldib ka, kui tegelased tunduvad reaalsed, isegi kui nad elavad mingil hunga-punga maal, peaks nende käitumine olema loomulik. Tegelased ei tohiks rääkida väga üle paisutatult, suurustlevalt jne, kui seda just eraldi rõhutada ei taheta. Ja raamatu juures on kõige olulisem ilmselt see, et tegevus liiguks. Et ei oleks nii, et peatükid on kilomeetripikkused ja nendes ei toimu õieti midagi, tegevus venib ja kõige mõttetumad jutuajamised on kõige pikemad. Ja muidugi, huumorivaeseid raamatuid on raske lugeda, kuigi sellised, kus naljadega on üle pingutatud, on ka kehvad. Kõik peab olema kooskõlas, hea ja põnev sündmustik, huumor, huvitavad tegelased, olukorra kirjeldused jne.

Ja btw: See hea-halva jutt ei kehti muinasjuttude kohta. Muinasjutud on lihtsalt selline žanr, kus peabki hea ja halva vahel selgelt vahet tegema. Aga ülejäänud ilukirjanduse kohta käib see küll.

Ma olen elu jooksul lugenud palju erinevaid raamatuid täiesti erinevatel teemadel. Siiski on need raamatud, mida ma vabatahtlikult loen valdavalt fantaasiakirjandus. Ja ka enamus mu lemmikraamatutest lähevad ulmekirjanduse alla. Viimasel ajal olen ma lugenud ka üsna mitu raamatut, mille tegevus toimub reaalses maailmas, ja ei saa kurta, kõik meeldisid. Ma ei oska täpselt öelda, miks ma enne täielikult fantaasialainel püsisin ja püsin mingis mõttes edasi, aga enam ei pane mind vaimustusest lakke hüppama sellised tavalised võluri- ja imeloomajutud. Mitte, et see enne nii oleks olnud, aga näiteks Harry Potter ei tundugi enam nii originaalne. Sama kehtib ka Lotri, Eragoni ja paljude teiste selliste raamatute kohta, mis on suurejoonelised, hästi läbimõeldud jne. Neis ei ole nagu midagi täiesti originaalset. Muidugi on mõned tegelased, kes on huvitavad, kes erinevad, aga üldiselt... iga teine fantaasiajutt on tänapäeval selline. Tolkienile muidudgi respekt Lotri eest, sest see oli nö. esimene sedalaadi teos. Ja muidugi ma nõustun, et nii Harry Potter kui ka mingil määral Eragon köidavad lugema, aga siiski, neis puudub midagi olulist...

Minu lemmikraamatud on:
1. Philip Pullman "Tema tumedad ained", sest see on üks originaalsemaid ja huvitavamaid triloogiaid, mida ma olen lugenud. Lugu on väga kaasakiskuv ja raamatud on omamoodi filosoofilised.
2. Jonathan Stroud "Bartimaeuse triloogia", sest Bartimaeus on väga huvitav ja humoorikas tegelane. Kirjanikul on lihtsalt liiga hea fantaasia ja isegi võlurite olemasolu raamatus ei ole häiriv. Lisaks sisaldab see triloogia ka palju ajaloolisi sündmusi, -inimesi, -fakte, mis on esitatud läbi huvitavate ja naljakate lugude. Peaaegu iga lehekülje lõpus olevad Bartimaeuse kommentaarid on enamasti väga vaimukad.
3. Nora Roberts "Morrigani rist", sest seal on vampiirid. Ja üldse, see on hästi kirjutatud. Sisu ei ole küll super-hüper originaalne, aga samas siiski küllaltki põnev. Jutt jooksis ja lugeda oli huvitav.
4. Stephenie Meyer "Videvik", sest ka seal on vampiirid, kuigi hoopis teistsugused kui Morriganis. Ja no, ma ei saa öelda, et mulle kõik vampiiriraamatud meeldiksid, kuigi üldjuhul on vampiirid ühed toredamad fantaasiategelased. Aga selles raamatus on nad teistsugused. Peategelastest vampiirid on head ja üks neist on isegi arst. Nad ei tapa inimesi, vaid toituvad loomadest. Nad üritavad oma loomulikest instinktidest üle olla ja too, kes töötab arstina, aitab inimesi neid ravides. Et ei jääks mulje, nagu kõik vampiirid oleksidki nii head, on raamatus ka omad nö. kurjusejõud, kuid siiski peategelased "säravad" nii, et vampiirid lihtsalt on sümpaatsed. Okei-okei, see pole ainus raamat, kus vampiir on hea, Cian oli ka Morriganis, aga ta oli seal kuidagi vähemuses.. Kuigi, ma ei väida, et ta mulle ei meeldinud, ta oli sealt kõige toredam muidugi. Aga siiski, temast ponud eriti juttu esimeses osas ja ka teises mitte, ning kolmandat ma pole lugenud. Nii, "Videviku" juurde tagasi tulles. Raamatu sisu on etteaimatav, tegelased tavalised jne, aga siiski see on hea raamat. Lugu on lihtsalt nii kirja pandud, et see köidab. Ja pealegi vampiirid ja armastus, teema juba iseenesest tõotab head tulemust :)
5. Alex Garland "Rand", sest see on nii inimlik, kuid samas ilus lugu. Ükski asi ei saa lõputult kauniks jääda ja inimesed ei pruugi olla need, kellena nad näivad. Surnud mees külastab peategelast, räägib temaga, aitab, seletab. Autor on väga huvitavalt ja kaasakiskuvalt kirjeldanud kogu sündmustikku, tegevus toimub üheksakümnendate aastate keskel, seega suhteliselt tänapäeval, nii et on ka äratundmishetki. Sellest tehtud film on ka väga hea - nägingi seda enne, kui hakkasin raamatut lugema -, kuigi see on suunatud rohkem laiematele massidele, Richardit (peategelast) on filmis kujutatud kui tõelist naistemeest, st. ta lööb oma sõbralt pruudi üle ja on suhtes ka laagriülemaga. Raamatus ei aja ta ühegi naistegelasega liini, aga ongi parem, ei jää nii odav mulje kogu värgist. :)

Veel hindan ma väga näiteks Terry Pratchetti loomingut. Ükski tema raamat mu lemmikute hulka ei kuulu, kuid siiski tal on väga hea fantaasia. Tegelased ja üldse see võluvärk on naiivne, seda küll, aga Pratchett on osanud oma huumoriga need raamatud heaks muuta. Ja Lian Hearni "Otori lood" on ka igati tasemel sari.

Ja, üldiselt.. Edaspidi ma üritan iga raamatu kohta, mille ma läbi loen siia lühikese arvamuse kirjutada (;