Johanna blogi

Kuna ei oska nende raamatute kohta midagi väga pikalt kirjutada, siis mõtlesin nad ühte postitusse kokku võtta ja igaühe kohta mõned laused kirja panna.

---
William Golding "Kärbeste jumal"

Ma usun, et klassikat pole vaja eriti ümber jutustada, aga lühidalt öeldes on see lugu poistest, kes satuvad üksikule saarele, kus siis hakkab neilgi välja kujunema oma ühiskond, tekivad jõugud ning asi läheb üsna veriseks.

Mulle täitsa meeldis see isegi, kuigi Garlandi "Rand" oli parem. Lood ise on üsna sarnased, kuna Garland on oma raamatu idee saanud just Goldingi "Kärbeste jumalast", inimeste vanus on vaid erinev, kes saarele satuvad ("Rannas" siiski lähevad vabatahtlikult). Et aga Garlandil oli tänu Goldingile põhi juba olemas ja ta sai sinna peale hakata oma ideesid ehitama, on "Rand" hulga viimistletum kui "Kärbeste jumal". Nii et, kuigi pole ehk eriti ilus teiste pealt maha kirjutada, on uusversioonid vahel paremadki kui originaal. Aga "Kärbeste jumal" on siiski ka hea, mõnus lugemine, üks neist raamatuist, mille iga inimene võiks korra elus läbi lugeda.

8,5/10

---
David Hill "Näeme veel, Simon"

Simon on poiss, kes põeb haigust, mille tõttu tema lihased järjest nõrgemaks muutuvad. Sellest hoolimata käib ta oma ratastooliga tavalises koolis, üritudes massi sulanduda.

Labased naljad ja isikupäratud tegelased on märksõnad, millega seda teost iseloomustada võiks. Tõsiselt halb raamat minu arvates, isegi tänapäevase noorsooromaani kohta. Autor pole suutnud isegi Simonit piisavalt huvitavaks tegelaseks kirjutada, et temast kahju hakkaks. Mõttega, et oh, kirjutaks raamatu haigest lapsest, kes varsti ära sureb, asi piirdus ka, kaasakiskuvalt kirja seda panna polnud autor osanud. See on muidugi arvatavasti üsna subjektiivne arvamus, ilmselt on inimesi, kes ka selliseid raamatuid loevad ja naudivad. Minu arust aga üks viletsamaid kohustusliku kirjanduse raamatuid, mis meil olnud on ja ma tõesti ei kujuta ette, miks keegi selle sinna valis.

3/10

---
Susan Kay "Fantoom"

Erik on poiss, kes sündis õõvastava näoga ja saab seepärast ainult maski kandes ringi liikuda. Ta on geenius, oskab kõike perfektselt, kuid sellele on ta tänu oma välimusele ühiskonna põlualune. Raamat jutustab loo alates tema lapsepõlvest kuni Pariisi ooperimaja ehitamiseni ning tema elu lõpuaastatele selles hiiglaslikus hoones.

Ühe mu klassiõe lemmikraamat, seepärast pidasin vajalikus läbi lugeda. Olin näinud seda Butleriga muusikali, mis mulle niiväga nüüd ka ei meelidnud, aga samas kõige halvem ta ju filmina kah polnud. Raamat üllatas aga üsna positiivselt, mõnus lugemine oli. Alguses kohutasid küll need jube pikad peatükid, aga sisse elades läks üsnagi kiiresti. Midagi erilist ja vaimustavat ja rõõmust lakke hüppama peanevat ta polnud, aga selline kena ja piisavalt huvitav jutustus. Paar üsna sümpaatset tegelast oli ka. Kannatab lugeda küll, selliste teoste puhul pole lugeja vanus ka eriti oluline vist.

8/10