Blogger Template by Blogcrowds.

Muutsin natuke kujundust siis, nagu näha võib. Esialgne plaan oli küll blogile veidi suvisem väljanägemine anda, aga kuna sattusin nii teemakohase kujunduse otsa, siis mõtlesin, et ehk on nii paremgi. Loodetavasti on kõik ilusti loetav, see kujundus ei lase midagi eriti muuta.
---
Originaalpealkiri: "Kabalmysteriet"
Autor: Jostein Gaarder
Žanr: filosoofia, fantaasia
Esmatrükk: 1990
Lehekülgi: 248
---
See on lugu 12-aastasest norra poisist Hanst Thomasest ja tema filosoofikalfuvustega isast, kes otsustavad minna filosoofide kodumaale Kreekasse, et üles leida moemaailma ära eksinud emme. Teel peatuvad nad aga mõnda aega väikeses Dorfi külakeses, ja enne lahkumist annab vana pagar Hans Thomasele kukli sisse küpsetatud imetillukese raamatu. Huvitaval kombel on kukliraamatusse kirjutatud muinasjutul tihe seos Hans Thomase igapäevaeluga. Hakkab tunduma, et see polegi lihtsalt muinasjutt, vaid tõestisündinud lugu, iseäralik ettekuulutus. Raamatu lõpetanud, on Hans Thomasest saanud sama suur filosofeeria kui seda on tema isa.
---
Tegelikult kingiti mulle see raamat juba oma kolm-neli aastat tagasi, aga selle lugemiseni polnud ma siiamaani jõudnud. Ei tea, kuidas see nii läks, tavaliselt on kingitud raamatud ikka esmases lugemisjärjekorras. Nüüd, kus see kooli jaoks kohustuslik oli, lugesin ta muidugi läbi, ja ei kahetse, üsna hea oli.

Vahetult peale lugemist oli parem mulje, kui pärast koolis selle üle arutlemist. See on tegelikult alati nii. Kui võtta raamatut tervikuna, nagu ta on, võib asi tunduda täitsa hea. Kui aga hakata iga lauset ja detaili eraldi analüüsima, ei pruugi mulje sama positiivseks jääda. Selle raamatu puhul oli teemaks ka kirjaniku raske töö ja täpsus, millega ta sündmused välja arvestas. Tegemist oli nimelt kuuekihilise raamjutustusega. Ma usun, et sellist asja on keeruline kirjutada, ja et kirjaniku jaoks võib see tõsine väljakutse olla. Aga, kas tulemus ka nii paljude erinevate liinidega parem on, kui ilma nendeta.. Lugedes on ka keeruline selles seebis järge pidada, et kes on kelle isa ja kes kelle lapselaps. Ehk oleks kahest-kolmest eraldiseisvast jutustusest piisanud. Oleks mõnusam lugeda ja autoril ka ehk lihtsam. Muidugi, ma saan kirjanikust mõnesmõttes ka aru, aga alati ei peitu keerulisuses võlu, minu meelest.

Juhtumisi lugesin enamvähem otsakuti kahte raamatut, kuhu oli sisse toodud lugu Oidipusest. Ühes oli seda väga oskuslikult ja tekstiga seotult tehtud, "Mängukaartide saladuses" aga otsast lõpuni lahti jutustatud. Alguses tekitas küll nostalgilise tunde seda kümneid kordi loetud lugu uuesti lugeda, aga hiljem järele mõeldes tundus see kuidagi ebavajalik. Tekkis mõte, et autor on kirjutanud sisse midagi, mis pole tema väljamõeldud, et lehekülgi kasvatada. Muidugi, kui tõesti leidub mõni inimene, kes pole seda lugu veel ei kuulnud ega lugenud, siis on ehk vajalik natuke ümber jutustada, aga lühemalt saaks ikkagi.

Samuti oli kole palju räägitud kreeka kultuurist ja filosoofidest. Aga kõik oli nagu üldteada jutt. Ses suhtes, et kui lugemiskontrollis oli küsimus, et "Mida uut said Kreeka kultuuri kohta teada?", siis ei osanudki nagu midagi vastata. Eks sai siis kirjutatud kuuenda klassi ajalootundidest meeldejäänud fakte, ja rahule jäädi muidugi, aga kirjanik oleks ju võinud valida siiski erilisemaid ja mitte nii üldtuntud asju, kui ta juba otsustas ühe maa kultuuri põhjalikult ette võtta.

Tuli vist kuidagi palju kriitikat. Et vale mulje ei jääks, siis tegelikult mulle see raamat meeldis. Lugu oli omapärane ja huvitav ka. Filosoofiat oli piisavalt. Tegevust jätkus. Hea oli, kuigi mitte ideaalne. Lugege ikka, kui muud käepärast pole. Rohkem lasteraamat vist küll, aga eks ta läheb suurematele ka peale ilmselt, kui fantaasiakirjandus ja filosoofia vastukarva pole.

9/10

Newer Posts Older Posts Home