Johanna blogi

Originaalpealkiri: "The Ersatz Elevator"
Autor: Lemony Snicket
Sari: "A Series of Unfortunate Events" / "Sari õnnetuid lugusid"
Osa: Kuues
Žanr: Fantaasiaromaan, must huumor, absurd
Esmatrükk: Märts, 2001
Lehekülgi: 272
---
Mõtlesin, et võiks ise hakata sisukokkuvõtteid kirjutama. Natuke nõme tundub juba siia mingeid tekste raamatupoodide kodulehtedelt kopida. (Kui need ei ole otsesed tsitaadid.) Ma üritan kirjutada selliseid kokkuvõtteid, mis ei sisaldaks liialt spoilereid (muidu pole teistel ju huvitav lugeda enam), kuid mis siiski annaksid edasi raamatu põhisündmustiku. Khm:

Baudelaire'ide uued kasuvanemad on Jerome ja Esmé Armetu. Nad elavad Pimeduse puiesteel, majas number 667, 66. korrusel. Armetute korter on hiiglaslik, seal on nii palju tube, et orienteerumine on keeruline. Armetutele on väga oluline silmas pidada, mis on moes. Tihti on need asjad lihtsalt absurdsed. Näiteks, moes on sellerilimonaad ja akvamartiinid (sisuliselt vesi). Moes on peenetriibulised ülikonnad ja meredekoratsioonid, moes on orvud.. Teose alguses ei ole moes valgus, sellepärast on Pimeduse puiesteel tihedalt puid ja inimesed hoiavad oma korterites kardinad pidevalt akende ees. Koridoris tuld põlema ei panda. Kui aga valgus moodi tuleb, saetakse puud lihtsalt maha. Liftid pole moes, seega ei tööta ka selle maja lift.

Varsti ilmub (üllatus-üllatus) välja krahv Olaf, kes on ennast seekord moekaks oksjonipidajaks riietanud ja nimetab end Güntheriks. Nagu ikka, ei usu ükski täiskasvanu laste juttu ja niisiis peavad Baudelaire'id jälle ise Olafi plaanidele jälile saama ja neid lahendada üritama.

Eelmise osa lõpus röövis krahv Olaf ära Quagmire'i kolmikud (neid oli tegelikult kaks, üks oli surnud... vist, ei mäleta enam täpselt, eelmist osa lugesin päris ammu), kellega Violet, Klaus ja Sunny olid koolis sõbrunenud. Igatahes, on nad peidetud üsna Armetute korteri lähedale, et Olaf saaks Baudelaire'idel ja Quagmire'idel korraga silma peal hoida. Baudelaire'i lastel läheb korda oma sõbrad üles leida, kuid mitte päästa.

Selgub, et üks Violeti, Klausi ja Sunny kasuvanematest on krahv Olafi käsilane. Olaf laseb rõõmsalt jalga ja viib Quagmire'i kolmikud endaga kaasa. Lahendamata jäävad paar saladust, nagu näiteks "V.T.K." tähendus ja kummaline tunnel, mis viib otse Baudelaire'ide mahapõlenud villa varemeteni.
---
Ma ei teagi täpselt, miks ma seda sarja ikka edasi ja edasi loen. Tegelikult on nii, et esimesed kolm osa olid huvitavad ja tasemel, neljas ja viies olid üllatavad (neljandas oli Olaf naiseks kehastunud ja viiendas leidsid Baudelaire'id sõbrad), kuid mitte enam nii head. Ja kuues... kuues oli suhteliselt jama eelnevatega võrreldes. Lihtsalt nii absurdne tundus, kuidas lapsed näitavad igasugustes olukordades üles ülimat geniaalsust ja nutikust, ja samas ei saa aru kõige läbinähtavamast Olafi plaanist, mis on isegi lugejale algusest peale suhteliselt selge (vähemalt mulle oli, ma usun, et enamusele on). Lolluse tipp:

"Viissada on kõige kõrgem pakkumine, palun," ütles Günther ja muigas kellegi poole rahvahulgas. [...] "Uksehoidja?" imestas härra Poe, kui uksehoidja proua Esméle rahakukru ulatas ja siis suure punase kalakuju suure vaevaga lavalt sülle upitas, käed endiselt pikkades varrukates peidus. "Mind üllatab, et üks uksehoidja Moodsalt Oksjonilt üldse midagi osta jõuab." Ta rääkis ükskord, et ta töötab ka näitlejana," märkis Jerome. "Huvitav tüüp. Kas tahaksite temaga tuttavaks saada?" [...] "Mul pole aega kellegagi tuttavaks saada," vastas uksehoidja. "Ma pean selle bossi auto peale toimetama..." Märganud Baudelaire'i lapsi, jäi uksehoidja poolelt sõnalt vait. "Teie ei peaks küll siin olema!" sõnas ta. "Te ei pidanud korterist lahkuma." [...] Ta oli ümber pööranud - põrgates oma kalakujuga vastu mitut peenetriibulist inimest rahva hulgas - ja hõikas lava poole. "Boss!" hüüdis ta, ja nii Esmé kui ka Günther pöördusid vaatama, kui ta kolme Baudelaire'i poole osutas. "Need orvud on siin!" [...] Günther irvitas, nagu oleks ta just äsja nalja teinud; see oli ilme, mis tähendas, et ta reeturlik mõistus töötas täie kiirusega. "Orvud on moes," ütles ta järjekindlalt aktsenti teeseldes. "Paljun, orvud võivad siin olla." [...] Uksehoidja kehitas samuti õlgu, muigas kahtlaselt Baudelaire'idele ja sammus auhinnalisest uksest välja.

Kohati on põnev ja huvitav ka muidugi, aga vahel ajab autori stiil ja kogu see värk lihtsalt nii närvi. :) Näiteks see, et ta peab vajalikuks seletada pajakinda ja ahjuroobi ja muude sarnaste asjade olemust (no tegelt ka, vahepeal jäi mulje, et ta teeb seda ainult selleks, et teksti rohkem oleks). Ja ka see, et ta võtab prantsuse keelse lause ja tõlgib selle valesti ära, kusjuures see pole nii otseselt arusaadav, kui keelt üldse ei oskaks. Ja muidugi see ka, et ta peab vajalikuks iga natukese aja tagant soovitada sul kähku see raamat käest panna ja midagi rõõmsamat lugeda. Selles konkreetses osas see nii väga ei häirinudki, alguses oli natuke, keskel ta unustas seda lisada igale poole ja lõpus tuli see autotorile kahjuks jälle meelde. Teistest osadest on mul mingipärast mälestused, et seda oli suht raamatut läbivalt korrutatud. Üsna vaimukas oli minu arvates "kaks lehekülge täielikku pimedust" (kuigi see nägi veidi kohtlane välja, kuna raamatu vormistus näeb ette, et kõigis äärtes on laiad valged ribad xd). Seoses sellega meenus kohe Pratchetti "Vikatimehes" olnud lehekülje suurune "JAH".

Võib-olla peaks selle seeria sinnapaika jätma, kuid mingi kohustus nagu on edasi lugeda, kui oled juba alustanud ja nii kaugele jõudnud, aga samas, miks lugeda lõputult sodi, millest sa vaimustuses pole.. seda on ju mingi 13 osa, seega pole ma omadega poole pealgi veel. Aga noh, kuna esimesed paar raamatut olid head, siis lootust ju on veel, aga kui ta samas vaimus edasi laseb, nagu kuues oli, siis jah, ei köida eriti. Muidugi, see on hea, et need üle aasta-paari eestikeelsetena ilmuvad, saab ühe osa korraga võtta, ja pole nii, et sul on mingi meeletult palju neid osasid korraga ees.

Raamatu tagakaanele on kirjutatud, et vanusele 10+ (eelmistel oli 9+ :)), aga ma arvan, et pigem oleks õige 10-. See on ikka läbi ja lõhki laste raamat ja vastavas keeles/stiilis kirjutatud ka. Muidugi vanemad lugejad võivad leida äratundmishetki, sest autor kasutab fakte/nimesid/arve päris elust. Juba peategelaste nimed ju.. Baudelaire'id, härra Poe jne. Ma ütleksin, et see on keskmiselt talutav raamat ja kiiresti läheb tänu oma ülisuurele kirjale ja väiksele formaadile. :D

6/10