Johanna blogi

Originaalpealkiri: "Timm Thaler oder Das verkaufte Lachen"
Autor: James Krüss
Sari: "Timm Thaler"
Žanr: laste/noorte, fantaasia
Esmatrükk: 1962
Lehekülgi: 344
---
See on lugu poisist, kes müüb oma naeru võime eest võita kõik kihlveod. Ajapikku saab ta aru, et naer on rohkem väärt kui kõik maailma rikkused, ja hakkab otsima meest, kellele ta naeru müüs. Leidnud härra Taruki, läheb tal aga veel päris kaua aega, enne kui tal õnnestub saavutada see, mille jaoks ta on tulnud. Sõprade abiga õnnestub tal oma naer tagasi saada. Lugu lõpeb õnnelikult nagu üks korralik muinasjutt kunagi.
---
Võiks öelda, et ma olin enne lugemist, selle kohta vaid positiivseid kommentaare kuulnud. Pealkiri oli ka väga tuttav, kuigi üllataval kombel on inglise wikis selle kohta vaid paar lauset, väga paljudel kuulsatel ja vähem kuulsatel raamatutel on seal ikka korralik pikk sisututvustus, andmeid, tegelastetutvustusi jms. Ju siis ingliskeelse maailma jaoks pole nii tuntud asi. Aga see selleks.

Põhimõtteliselt see raamat meeldis mulle enam-vähem. Kohustuslike raamatute hulgas on igaljuhul üle keskmise. Ma saan isegi sellest aru, miks ta selle Anderseni preemia või mille iganes sai. Idee on suht originaalne ju. Tegelased nii originaalsed polnud. No Taruk oli jah niivõrd kuivõrd, aga teised olid kõik liiga äärmuslikud st. üdini head või siis äraütlemata pahad, minu arust. Väga muinasjutuline teos igastahes, kuri võõrasema, hea armas peategelane, õnnelik lõpp ja kõik see muu, nii et see hea-halva selgepiiriline eristamine käis mõnesmõttes asja juurde. See raamat sobiks ilmselt väiksematele paremini ja ilmselt ma ei kuulu sihtgruppi. Enne on ka näha olnud, et kohustusliku kirjanduse raamatud on sageli liiga lapsikud ja tulevad liiga hilja programmi vms. No cmon, meil oli "Meisterdetektiiv Blomkvist" kuuendas klassis nö. "krimikirjanduse hiilgava näitena". See oli mu lasteaia lemmikraamat, et jah. "Krabati", "Vendade lõvisüdamete", "Minu pere ja muude loomade" ja muu sedasorti kirjanduse kohta käib see ka. Aga "Thaleri" juurde tagasi tulles. Mind häiris ka see, et kõige lihtsamaid ingliskeelseid lauseid oli pikalt laialt lahti seletatud. Paljudes raamatutes ei ole võõrkeelseid lühilauseid tekstis eraldi lahti seletatud, healjuhul on raamatu lõpus paar lehekülge sellele pühendatud, jätab palju kompaktsema mulje. Raamatu esimene pool oli paljutõotav. Kuigi iga loll, peale "aruka" Timm Thaleri muidugi, oleks selle esimese paarikümne lehe jooksul välja mõelnud, kuidas see naer tagasi saada. Aga Timm ei mõtlegi seda kuni lõpuni välja, sõbrad aitavad kunagi. Et jah, autor oleks võinud midagi vaimukamat välja mõelda, midagi, mis ei oleks lugejale kohe pealevaadates arusaadav vm, muidu pole üldse huvitav edasi lugeda ju, kui mõtled täpse lõpplahenduse esimese kahekümne lehe jooksul välja. Kokkuvõttes venis see raamat mul "nagu härja ila". Lõpptulemus oli ka veidi liiga lääge, aga see selleks. Väidetavalt on sellel raamatul ka järg. Milleks seda veel vaja on? Ühest raamatust täitsa piisaks ju, ega ühe teema lõputult venitamine pole ka hea ju.

Ma üritan siin hinnata raamatuid sihtgruppi ja autori osavust ja kõike arvestades. Aga ma siiski ei oska ette kujutada, mis pilguga ma seda seitse aastat tagasi oleks lugenud, nii et hinne võib olla suhteliselt subjektiivne vms. :D A, seda ka, et mulle saksa keeles kirjutavad / saksa kirjanikud on suhteliselt meeldima hakanud ja jalgu jäänud viimasel ajal. Krüss ei sümpatiseeri nii väga siis, küll aga Kafka, Hoffmann, Remarque ka.

6/10