Johanna blogi

Originaalpealkiri: "Down in New Orleans"
Autor: Heather Graham Pozzessere
Sari: "New York Times'i bestseller"
Žanr: armastus, krimi
Esmatrükk: 1996
Lehekülgi: 264
---
Lugu algab sellega, et tapetakse üks kaunis strippar. Kunstnik Jon saabub, vererida järel, oma endise naise ukse taha. Aga kuna ta ka ise on haavata saanud, vajub ta sealsamas koomasse ega anna mingeid tunnistusi. Praktiliselt kuni teose lõpuni viibib mees haiglas koomas, olles samas peamine kahtlusalune. Peaaegu ainus inimene, kes Joni süütust usub, on tema lahutatud abikaasa Ann. Niisiis üritab naine igatepidi tõestada, et Jon pole asjasse segatud, aga teda ei võeta tükk aega kuulda, oli ju mees olnud üleni verega koos ja tema jäljed olid alanud sündmuspaigalt. Mõrvalooga paralleelselt jookseb Anni ja Joni surma uuriva politseiniku Marki armastuslugu. Teos lõpeb õnnelikult, nagu enamus seda tüüpi raamatud. Mõrvar on otse loomulikult see, keda ei lugeja ega ka ükski teose tegelastest ei osanud kahtlustada.
---
Tüüpiline naistekas. Arvata on ka, eksju, kui vaadata, mis sarja see kuulub. Ja noh, krimi ja armastus on ka ehk naistekate põhiteemad.

Sisu oli, nagu ta oli. Kohati oli huvitav ka, aga ei midagi erilist. Selle žanri siseselt on Nora Roberts igati etem minu meelest. Aga noh, jah, käis kah, mingi sisu oli igatahes, aga originaalsusest jäi kõvasti puudu.

Mingi väärtkirjandus ta ei ole, nagu arvata võib. Lihtne lugemine. Vaba aja sisustamine. Selline sopp, mis on kohati põnev kah.

Tõlge oli üldjoontes eriliselt pask, arvestades seda, et sellel oli minu arust lisaks tõlkijale ja toimetajale ka korrektor. Kolm inimest loevad läbi, ja ei näe, et see on absurdne:

"Ma püüdsin Gregoryt tappa," kinnitas Gina. "Ta oli just Gina juurest ära läinud, kui ma Gina tapsin. Ma kartsin, et äkki ta nägi midagi."

Muidugi see polnud ainus viga, terve teos oli neid suht täis. Juba see, et suurelt üle terve lehekülje oli kirjutatud originaalpealkiri: "Down in New Orleansis". Eesti keele käändelõpp!

Siis seda, et sellel, kes lõpuks mõrvariks osutus, puudusid korralikud motiivid ja põhjendused. Mingit segast hämu oli aetud seal, kus tüüp ennast õigustas. Nojah, mõrvaritel ei pea ju ilmtingimata olema mõistlikud põhjused, aga seal oli jäetud mulje, nagu need põhjendaksid tema tegu, aga samas oli see lihtsalt absurd, mida ta suust välja ajas. Täiesti ebareaalne, et keegi sellistel põhjustel tapaks.

Ma usun, et rohkem ma seda "siniste raamatute sarja" ei käpi ka. Kahest raamatust täiesti piisas. :D Ja arvatavasti on see sari, seega ka see raamat põhiliselt naistele suunatud. Kuigi mu vennapoeg luges Nora Robertsi "Villa" ühe ööga läbi ja talle väga meeldis. xd

5/10