Johanna blogi

Originaalpealkiri: "Timm Thaler oder Das verkaufte Lachen"
Autor: James Krüss
Sari: "Timm Thaler"
Žanr: laste/noorte, fantaasia
Esmatrükk: 1962
Lehekülgi: 344
---
See on lugu poisist, kes müüb oma naeru võime eest võita kõik kihlveod. Ajapikku saab ta aru, et naer on rohkem väärt kui kõik maailma rikkused, ja hakkab otsima meest, kellele ta naeru müüs. Leidnud härra Taruki, läheb tal aga veel päris kaua aega, enne kui tal õnnestub saavutada see, mille jaoks ta on tulnud. Sõprade abiga õnnestub tal oma naer tagasi saada. Lugu lõpeb õnnelikult nagu üks korralik muinasjutt kunagi.
---
Võiks öelda, et ma olin enne lugemist, selle kohta vaid positiivseid kommentaare kuulnud. Pealkiri oli ka väga tuttav, kuigi üllataval kombel on inglise wikis selle kohta vaid paar lauset, väga paljudel kuulsatel ja vähem kuulsatel raamatutel on seal ikka korralik pikk sisututvustus, andmeid, tegelastetutvustusi jms. Ju siis ingliskeelse maailma jaoks pole nii tuntud asi. Aga see selleks.

Põhimõtteliselt see raamat meeldis mulle enam-vähem. Kohustuslike raamatute hulgas on igaljuhul üle keskmise. Ma saan isegi sellest aru, miks ta selle Anderseni preemia või mille iganes sai. Idee on suht originaalne ju. Tegelased nii originaalsed polnud. No Taruk oli jah niivõrd kuivõrd, aga teised olid kõik liiga äärmuslikud st. üdini head või siis äraütlemata pahad, minu arust. Väga muinasjutuline teos igastahes, kuri võõrasema, hea armas peategelane, õnnelik lõpp ja kõik see muu, nii et see hea-halva selgepiiriline eristamine käis mõnesmõttes asja juurde. See raamat sobiks ilmselt väiksematele paremini ja ilmselt ma ei kuulu sihtgruppi. Enne on ka näha olnud, et kohustusliku kirjanduse raamatud on sageli liiga lapsikud ja tulevad liiga hilja programmi vms. No cmon, meil oli "Meisterdetektiiv Blomkvist" kuuendas klassis nö. "krimikirjanduse hiilgava näitena". See oli mu lasteaia lemmikraamat, et jah. "Krabati", "Vendade lõvisüdamete", "Minu pere ja muude loomade" ja muu sedasorti kirjanduse kohta käib see ka. Aga "Thaleri" juurde tagasi tulles. Mind häiris ka see, et kõige lihtsamaid ingliskeelseid lauseid oli pikalt laialt lahti seletatud. Paljudes raamatutes ei ole võõrkeelseid lühilauseid tekstis eraldi lahti seletatud, healjuhul on raamatu lõpus paar lehekülge sellele pühendatud, jätab palju kompaktsema mulje. Raamatu esimene pool oli paljutõotav. Kuigi iga loll, peale "aruka" Timm Thaleri muidugi, oleks selle esimese paarikümne lehe jooksul välja mõelnud, kuidas see naer tagasi saada. Aga Timm ei mõtlegi seda kuni lõpuni välja, sõbrad aitavad kunagi. Et jah, autor oleks võinud midagi vaimukamat välja mõelda, midagi, mis ei oleks lugejale kohe pealevaadates arusaadav vm, muidu pole üldse huvitav edasi lugeda ju, kui mõtled täpse lõpplahenduse esimese kahekümne lehe jooksul välja. Kokkuvõttes venis see raamat mul "nagu härja ila". Lõpptulemus oli ka veidi liiga lääge, aga see selleks. Väidetavalt on sellel raamatul ka järg. Milleks seda veel vaja on? Ühest raamatust täitsa piisaks ju, ega ühe teema lõputult venitamine pole ka hea ju.

Ma üritan siin hinnata raamatuid sihtgruppi ja autori osavust ja kõike arvestades. Aga ma siiski ei oska ette kujutada, mis pilguga ma seda seitse aastat tagasi oleks lugenud, nii et hinne võib olla suhteliselt subjektiivne vms. :D A, seda ka, et mulle saksa keeles kirjutavad / saksa kirjanikud on suhteliselt meeldima hakanud ja jalgu jäänud viimasel ajal. Krüss ei sümpatiseeri nii väga siis, küll aga Kafka, Hoffmann, Remarque ka.

6/10

... ei kirjuta ma ilmselt enam kõigist raamatutest, mille läbi loen. Mitte sellepärast, et aega ei oleks, kuigi seda ka napib. Aga lihtsalt, ma leian, et on suhteliselt mõttetu kirjutada raamatu kohta, mis minus mingeid emotsioone, ei positiivseid, ega negatiivseid ei tekita ja mille ma loen läbi ainult sel põhjusel, et see on kohustuslik. Mõnd raamatut lugedes lihtsalt tekib palju mõtteid ja tundmusi, nende kohta on üsna lihtne arvustust kirjutada, aga on ka selliseid, mille kohta pole nagu suurt midagi öelda ja seega võtab ka arvamuse kokku klopsimine omajagu aega, ilmselt ei tule sellised ka eriti huvitavad.. Ma siiski üritan suurema osa raamatute kohta kirjutada, mõned üksikud jätan ehk vahele. Siinkohal hüppan ma üle "Robin Hoodi lustakatest seiklustest" ja järgmine arvustus tuleb suure tõenäosusega "Timm Thaleri" kohta. Üritan selle nädala jooksul ära teha, täna ei jõua ilmselt.

Originaalpealkiri: "Down in New Orleans"
Autor: Heather Graham Pozzessere
Sari: "New York Times'i bestseller"
Žanr: armastus, krimi
Esmatrükk: 1996
Lehekülgi: 264
---
Lugu algab sellega, et tapetakse üks kaunis strippar. Kunstnik Jon saabub, vererida järel, oma endise naise ukse taha. Aga kuna ta ka ise on haavata saanud, vajub ta sealsamas koomasse ega anna mingeid tunnistusi. Praktiliselt kuni teose lõpuni viibib mees haiglas koomas, olles samas peamine kahtlusalune. Peaaegu ainus inimene, kes Joni süütust usub, on tema lahutatud abikaasa Ann. Niisiis üritab naine igatepidi tõestada, et Jon pole asjasse segatud, aga teda ei võeta tükk aega kuulda, oli ju mees olnud üleni verega koos ja tema jäljed olid alanud sündmuspaigalt. Mõrvalooga paralleelselt jookseb Anni ja Joni surma uuriva politseiniku Marki armastuslugu. Teos lõpeb õnnelikult, nagu enamus seda tüüpi raamatud. Mõrvar on otse loomulikult see, keda ei lugeja ega ka ükski teose tegelastest ei osanud kahtlustada.
---
Tüüpiline naistekas. Arvata on ka, eksju, kui vaadata, mis sarja see kuulub. Ja noh, krimi ja armastus on ka ehk naistekate põhiteemad.

Sisu oli, nagu ta oli. Kohati oli huvitav ka, aga ei midagi erilist. Selle žanri siseselt on Nora Roberts igati etem minu meelest. Aga noh, jah, käis kah, mingi sisu oli igatahes, aga originaalsusest jäi kõvasti puudu.

Mingi väärtkirjandus ta ei ole, nagu arvata võib. Lihtne lugemine. Vaba aja sisustamine. Selline sopp, mis on kohati põnev kah.

Tõlge oli üldjoontes eriliselt pask, arvestades seda, et sellel oli minu arust lisaks tõlkijale ja toimetajale ka korrektor. Kolm inimest loevad läbi, ja ei näe, et see on absurdne:

"Ma püüdsin Gregoryt tappa," kinnitas Gina. "Ta oli just Gina juurest ära läinud, kui ma Gina tapsin. Ma kartsin, et äkki ta nägi midagi."

Muidugi see polnud ainus viga, terve teos oli neid suht täis. Juba see, et suurelt üle terve lehekülje oli kirjutatud originaalpealkiri: "Down in New Orleansis". Eesti keele käändelõpp!

Siis seda, et sellel, kes lõpuks mõrvariks osutus, puudusid korralikud motiivid ja põhjendused. Mingit segast hämu oli aetud seal, kus tüüp ennast õigustas. Nojah, mõrvaritel ei pea ju ilmtingimata olema mõistlikud põhjused, aga seal oli jäetud mulje, nagu need põhjendaksid tema tegu, aga samas oli see lihtsalt absurd, mida ta suust välja ajas. Täiesti ebareaalne, et keegi sellistel põhjustel tapaks.

Ma usun, et rohkem ma seda "siniste raamatute sarja" ei käpi ka. Kahest raamatust täiesti piisas. :D Ja arvatavasti on see sari, seega ka see raamat põhiliselt naistele suunatud. Kuigi mu vennapoeg luges Nora Robertsi "Villa" ühe ööga läbi ja talle väga meeldis. xd

5/10

Originaalpealkiri: "Kiss kiss"
Autor: Roald Dahl
Žanr: ulme, lühijutud, fantaasia, must huumor
Esmatrükk: 1960
Lehekülgi: 64
---
Roald Dahl oli üks menukaimaid musta huumori viljelejaid anglosaksi kirjanduses. Ta sündis 1916. aastal ja suri aastal 1990. Kuigi Dahl sündis Walesis, olid tema vanemad norrakad. Ta on osa võtnud geoloogilistest ekspeditsioonidest, samuti töötanud õlikompaniis ja lennuväes. Sai raskesti haavata õhulahingus Liibüa kõrbe kohal. Pärast tervenemist tegutses sõjalendurina Kreekas ja Süürias. 1942. aastal määrati ta Suurbritannia saatkonda Washingtonis - õhuväeatašee abiks. Sõja lõpuaastatel töötas Inglise salaluures, Intelligence Service'is. Elu lõpupoole elas kutselise kirjanikuna Inglismaal, Buckinghamshire'is.

Dahli esimesed lühijutud ilmusid sõja ajal Ühendriikides, kus nad äratasid tähelepanu lendurite elu haarava käsitluse poolest. Ta on tuntud ka lastekirjanikuna. Dahli kuulsaimad lasteraamatud on "Charlie ja Šokolaadivabrik", "James ja hiigelvirsik" ning "Suur sõbralik hiiglane". Suure rahvusvahelise kuulsuse saavutas ta aga musta huumori juttudega, mis on ilmunud kogudes "Keegi sinutaoline" ja "Musi mopsti".

Raamatu ingliskeelne versioon on üle kolmesaja lehekülje, kuid eesti keelde on tõlgitud valikuliselt ainult neli lühijuttu. Kuna kõik lõpevad huvitava puändiga, siis ma usun, et siinkohal oleks vale neid ümber jutustama hakata. Lühidalt, esimene on seotud seitsmeteistkümne aastase noorukiga, kes otsib võõrastemaja, ja tema võõrustajaga. Teine räägib mesilastest. Kolmandas on juttu Adolf Hitlerist. Ja neljas räägib vanast rikkast abielupaarist, kellest üks on väga täpne, teine mitte.
---
Olles mitu-mitu aastat tagasi lugenud Roald Dahli lasteraamatuid "Charlie ja šokolaadivabrik" ning "James ja hiigelvirsik", ei olnud mul temast mulje kui üliheast kirjanikust, seega ei hakanud kohe tema ülejäänud loominguga tutvuma. Kuid maal raamatuid sorides leidsin teiste "Loomingu raamatukogus" ilmunud raamatute seast tema lühijuttude kogumiku "Musi mopsti" ja mõtlesin, et võiks ka tema täiskasvanutele suunatud loominguga tutvuda. Ema soovitas ka, öeldes, et see on etem, kui Dahli lasteraamatud. Jah, oli küll, kuigi "Charlie ja šokolaadivabrik" on peaaegu sama hea. "James ja hiigelvirsik" ei kõlba minu arust kuhugi.. :) Kõige rohkem meeldis mulle esimene lugu, kuigi viimane oli ka päris tore ja kummalise lõpuga. Ja mulle meeldib nende lugude täielik absurdsus ja must huumor, mida kõigist neist lausa õhkab. See natuke segas, et teises loos oli ühte asja lõputult korrutatud, aga pole hullu, ilmselt see oligi nii mõeldud, et lugejale see idee kinnistuks. Igati mõnus ja sürr lugemine, sobib enamvähem kõigile ma arvan. :D

8/10

Originaalpealkiri: "The Ersatz Elevator"
Autor: Lemony Snicket
Sari: "A Series of Unfortunate Events" / "Sari õnnetuid lugusid"
Osa: Kuues
Žanr: Fantaasiaromaan, must huumor, absurd
Esmatrükk: Märts, 2001
Lehekülgi: 272
---
Mõtlesin, et võiks ise hakata sisukokkuvõtteid kirjutama. Natuke nõme tundub juba siia mingeid tekste raamatupoodide kodulehtedelt kopida. (Kui need ei ole otsesed tsitaadid.) Ma üritan kirjutada selliseid kokkuvõtteid, mis ei sisaldaks liialt spoilereid (muidu pole teistel ju huvitav lugeda enam), kuid mis siiski annaksid edasi raamatu põhisündmustiku. Khm:

Baudelaire'ide uued kasuvanemad on Jerome ja Esmé Armetu. Nad elavad Pimeduse puiesteel, majas number 667, 66. korrusel. Armetute korter on hiiglaslik, seal on nii palju tube, et orienteerumine on keeruline. Armetutele on väga oluline silmas pidada, mis on moes. Tihti on need asjad lihtsalt absurdsed. Näiteks, moes on sellerilimonaad ja akvamartiinid (sisuliselt vesi). Moes on peenetriibulised ülikonnad ja meredekoratsioonid, moes on orvud.. Teose alguses ei ole moes valgus, sellepärast on Pimeduse puiesteel tihedalt puid ja inimesed hoiavad oma korterites kardinad pidevalt akende ees. Koridoris tuld põlema ei panda. Kui aga valgus moodi tuleb, saetakse puud lihtsalt maha. Liftid pole moes, seega ei tööta ka selle maja lift.

Varsti ilmub (üllatus-üllatus) välja krahv Olaf, kes on ennast seekord moekaks oksjonipidajaks riietanud ja nimetab end Güntheriks. Nagu ikka, ei usu ükski täiskasvanu laste juttu ja niisiis peavad Baudelaire'id jälle ise Olafi plaanidele jälile saama ja neid lahendada üritama.

Eelmise osa lõpus röövis krahv Olaf ära Quagmire'i kolmikud (neid oli tegelikult kaks, üks oli surnud... vist, ei mäleta enam täpselt, eelmist osa lugesin päris ammu), kellega Violet, Klaus ja Sunny olid koolis sõbrunenud. Igatahes, on nad peidetud üsna Armetute korteri lähedale, et Olaf saaks Baudelaire'idel ja Quagmire'idel korraga silma peal hoida. Baudelaire'i lastel läheb korda oma sõbrad üles leida, kuid mitte päästa.

Selgub, et üks Violeti, Klausi ja Sunny kasuvanematest on krahv Olafi käsilane. Olaf laseb rõõmsalt jalga ja viib Quagmire'i kolmikud endaga kaasa. Lahendamata jäävad paar saladust, nagu näiteks "V.T.K." tähendus ja kummaline tunnel, mis viib otse Baudelaire'ide mahapõlenud villa varemeteni.
---
Ma ei teagi täpselt, miks ma seda sarja ikka edasi ja edasi loen. Tegelikult on nii, et esimesed kolm osa olid huvitavad ja tasemel, neljas ja viies olid üllatavad (neljandas oli Olaf naiseks kehastunud ja viiendas leidsid Baudelaire'id sõbrad), kuid mitte enam nii head. Ja kuues... kuues oli suhteliselt jama eelnevatega võrreldes. Lihtsalt nii absurdne tundus, kuidas lapsed näitavad igasugustes olukordades üles ülimat geniaalsust ja nutikust, ja samas ei saa aru kõige läbinähtavamast Olafi plaanist, mis on isegi lugejale algusest peale suhteliselt selge (vähemalt mulle oli, ma usun, et enamusele on). Lolluse tipp:

"Viissada on kõige kõrgem pakkumine, palun," ütles Günther ja muigas kellegi poole rahvahulgas. [...] "Uksehoidja?" imestas härra Poe, kui uksehoidja proua Esméle rahakukru ulatas ja siis suure punase kalakuju suure vaevaga lavalt sülle upitas, käed endiselt pikkades varrukates peidus. "Mind üllatab, et üks uksehoidja Moodsalt Oksjonilt üldse midagi osta jõuab." Ta rääkis ükskord, et ta töötab ka näitlejana," märkis Jerome. "Huvitav tüüp. Kas tahaksite temaga tuttavaks saada?" [...] "Mul pole aega kellegagi tuttavaks saada," vastas uksehoidja. "Ma pean selle bossi auto peale toimetama..." Märganud Baudelaire'i lapsi, jäi uksehoidja poolelt sõnalt vait. "Teie ei peaks küll siin olema!" sõnas ta. "Te ei pidanud korterist lahkuma." [...] Ta oli ümber pööranud - põrgates oma kalakujuga vastu mitut peenetriibulist inimest rahva hulgas - ja hõikas lava poole. "Boss!" hüüdis ta, ja nii Esmé kui ka Günther pöördusid vaatama, kui ta kolme Baudelaire'i poole osutas. "Need orvud on siin!" [...] Günther irvitas, nagu oleks ta just äsja nalja teinud; see oli ilme, mis tähendas, et ta reeturlik mõistus töötas täie kiirusega. "Orvud on moes," ütles ta järjekindlalt aktsenti teeseldes. "Paljun, orvud võivad siin olla." [...] Uksehoidja kehitas samuti õlgu, muigas kahtlaselt Baudelaire'idele ja sammus auhinnalisest uksest välja.

Kohati on põnev ja huvitav ka muidugi, aga vahel ajab autori stiil ja kogu see värk lihtsalt nii närvi. :) Näiteks see, et ta peab vajalikuks seletada pajakinda ja ahjuroobi ja muude sarnaste asjade olemust (no tegelt ka, vahepeal jäi mulje, et ta teeb seda ainult selleks, et teksti rohkem oleks). Ja ka see, et ta võtab prantsuse keelse lause ja tõlgib selle valesti ära, kusjuures see pole nii otseselt arusaadav, kui keelt üldse ei oskaks. Ja muidugi see ka, et ta peab vajalikuks iga natukese aja tagant soovitada sul kähku see raamat käest panna ja midagi rõõmsamat lugeda. Selles konkreetses osas see nii väga ei häirinudki, alguses oli natuke, keskel ta unustas seda lisada igale poole ja lõpus tuli see autotorile kahjuks jälle meelde. Teistest osadest on mul mingipärast mälestused, et seda oli suht raamatut läbivalt korrutatud. Üsna vaimukas oli minu arvates "kaks lehekülge täielikku pimedust" (kuigi see nägi veidi kohtlane välja, kuna raamatu vormistus näeb ette, et kõigis äärtes on laiad valged ribad xd). Seoses sellega meenus kohe Pratchetti "Vikatimehes" olnud lehekülje suurune "JAH".

Võib-olla peaks selle seeria sinnapaika jätma, kuid mingi kohustus nagu on edasi lugeda, kui oled juba alustanud ja nii kaugele jõudnud, aga samas, miks lugeda lõputult sodi, millest sa vaimustuses pole.. seda on ju mingi 13 osa, seega pole ma omadega poole pealgi veel. Aga noh, kuna esimesed paar raamatut olid head, siis lootust ju on veel, aga kui ta samas vaimus edasi laseb, nagu kuues oli, siis jah, ei köida eriti. Muidugi, see on hea, et need üle aasta-paari eestikeelsetena ilmuvad, saab ühe osa korraga võtta, ja pole nii, et sul on mingi meeletult palju neid osasid korraga ees.

Raamatu tagakaanele on kirjutatud, et vanusele 10+ (eelmistel oli 9+ :)), aga ma arvan, et pigem oleks õige 10-. See on ikka läbi ja lõhki laste raamat ja vastavas keeles/stiilis kirjutatud ka. Muidugi vanemad lugejad võivad leida äratundmishetki, sest autor kasutab fakte/nimesid/arve päris elust. Juba peategelaste nimed ju.. Baudelaire'id, härra Poe jne. Ma ütleksin, et see on keskmiselt talutav raamat ja kiiresti läheb tänu oma ülisuurele kirjale ja väiksele formaadile. :D

6/10

Varem polnud mul aimugi, palju ma umbes aastas raamatuid loen. Nimekirja (ja blogi) hakkasin pidama põhiliselt selleks, et näha, mida ma olen lugenud, mida millestki arvanud jne. Kool / kodus õppimine röövib suurema osa mu vabast ajast ja lisaks olen ma suhteliselt aeglane lugeja, nii et nimekiri tuli suhteliselt lühike. 31 raamatut sai kaanest kaaneni läbi loetud siis sel aastal. Väga paljud raamatud jäid pooleli ka aasta jooksul, millest ma osa kavatsen tulevikus ka lõpetada. Remarque'i "Arc de Triomphe", Hornby "Elu edetabelid", Meyeri "New Moon", Hoffmanni "Kuradi eliksiirid", Rice'i "Intervjuu vampiiriga", Wilde'i "Dorian Gray Portree", Poe "Kaev ja pendel", Palahniuki "Kaklusklubi" jne-jne. lubamatult palju raamatuid (millest enamus paistsid head) jäi pooleli ühesõnaga. Nimekirja üritasin ma paigutada raamatud paremuse järgi. (Ka need, millel on sama hinne.) Kommenteerisin lühidalt kõiki v.a. neid, mille kohta ma olen blogisse arvustuse kirjutanud.

1. Alex Garland "Rand" 10/10 (geniaalne, kõike, mida ühelt healt raamatult oodata võib :), mitte igale maitsele, vist)
2. Nora Roberts "Morrigani rist" 10/10 (põnev, huvitav, hea ja vampiirid olid ka)
3. Stephenie Meyer "Videvik" 10/10 (Njah :D)
4. Lian Hearn "Haigru kähe huige" 9/10 (Ma armastan seda sarja. (: )
5. Terry Pratchett "Mort" 9/10 (Pratchettlikult hea huumor)
6. J. K. Rowling "Harry Potter ja surma vägised" 9/10 (See on ka tore sari)
7. Brian J. Robb "Johnny Depp" 9/10 (Ma hindasin tõlget ja koostaja tööd, mitte Deppi isiksust. Huvitav on lugeda huvitavast inimesest :D)
8. Nora Roberts "Jumalate tants" 9/10 (esimene osa meeldis rohkem)
9. Nora Roberts "Villa" 9/10 (armastus segatud krimiga, ajaviitekirjandus ühesõnaga (: )
10. James Riordan "Kuningas Arthuri lood" 9/10
11. Paulo Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" 8,5/10
12. Terry Pratchett "Vikatimees" 8/10 (Mortile jäi alla)
13. J. K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (mitte just parim "Potteri" osa)
14. Paulo Coelho "Alkeemik" 8/10 (see paljukiidetud teos)
15. Antoine B. Daniel "INKA: Päikeseprintsess" 8/10 (keskmiselt huvitav, indiaanlased)
16. Erich Segal "Armastuse lugu" 8/10 (mu ema tõlkis kunagi ammu :D, bestselleri joontega kerge lugemine)
17. Roald Dahl "Musi mopsti" 8/10
18. J. R. R. Tolkien "Sõrmuste isand: sõrmuse vennaskond" 7,5/10 (suurejooneline jahm, aga venis mingipärast)
19. Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Blomkvist" 7/10 (lapsepõlve lemmikraamat)
20. George R. R. Martin "Troonide mäng I" 7/10 (kohati oli huvitav kah)
21. Trudi Canavan "Võlurite gild" 7/10 (liiga tavaline fantaasia)
22. F. R. Faehlmann "Müütilised muistendid" 7/10
23. Lemony Snicket "Libalift" 6/10
24. Meg Rosoff "Nii ma nüüd elan" 6/10 (noorteka kohta hea)
25. Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad" 6/10
26. George R. R. Martin "Troonide mäng II" 6/10 (esimene oli parem)
27. Eduard Bornhöhe "Tasuja" 6/10 (suht mõnus, alguse poole vähemalt)
28. Diana Leesalu "Mängult on päriselt" 5/10 (eesti noortekas, ega ma palju ei lootnudki)
29. Charles Dickens "Oliver Twisti seiklused" 5/10 (igav ja veniv, paar enamvähem head kohta siiski oli)
30. Michael Moorcock "Elric Melnibonést" 5/10 (liiga naiivne fantaasia ja ebausutav maagia)
31. Otfried Preussler "Krabat" 4/10 (mõttetus :D)

Originaalpealkiri: "The Tales of King Arthur"
Autor: James Riordan
Žanr: Legendid/ajalugu/mütoloogia
Esmatrükk Eestis: 1995
Lehekülgi: 160
---
Ma kirjutan siia ümber "Ümarlaua rüütlite" sissejuhatuse, kuna mul pole "Kuningas Arthuri" lugusid enam käepärast ja ega seal mingit sissejuhatust anyway ei olnud, nii et ma arvan, et see tekst võtab selle raamatu kõige paremini kokku. Kohati lähevad nende raamatute lood küll lahku, aga üldjoontes on sisu siiski sama:

Paljude möödunud aegade kuningate tegudest jutustatakse veel tänapäevalgi, ometi on vaid vähestele nende hulgast saanud osaks niisugune tohutu populaarsus, nagu see on olnud ja on fantastilise Logresi kuningriigi kuningal Arthuril ja nagu see jääb talle veel pikaks ajaks ka tulevikus. Üle aegade tuntud võtte, kivisse torgatud mõõga abil sai ta kuningliku võimu vaevalt kuueteistkümneaastase noormehena otse Jumalalt, mille järel ta haarati lõpmatute seikluste ritta. Ta reisis risti ja põiki läbi oma kuningriigi, kaitstes häid ja võideldes halbadega, kattes ennast kuulsusesäraga ning saades tuntuks oma suure tarkuse poolest.
Teda ümbritseb hulk kangelasi, kellest mõned on vähem ja teised rohkem fantastilised, ning kes kõik on samuti omandanud surematu kuulsuse. Nende hulgast tõuseb esile kaunis ja lahke kuninganna Guinevere, truu kuid õnnetu vapper ruutel Lancelot, võlur Merlin, kelle ääretu tarkus on võimetu armastuse sepitsuste vastu, paljude positiivsete kangelaste kõrval aga ka Arthuri õde, kade ja õel nõid Morgana, kes algatab hävitava vennatapusõja, mis teeb lõpu kuulsusrikkale Ümarlaua rüütlite epopöale ning "imetegude ja nõiduse" ajastule.
Arthuri surres tõuseb järvest saladuslik käsi ja võtab tagasi kivist leitud mõõga Excaliburi, et viia see tagasi sinna, kust see kunagi oli tulnud ja kus ehk praegugi viibivad need veatud ja kartmatud rüütlid, kes meie maailmast on igaveseks kadunud.
Selle arvatavasti 12. sajandist pärineva nn. "Arthuri tsükli" legende tuntakse lugematutes teisendites ja seega kaob nende päritolu vana inglise ja prantsuse kirjanduse seni veel lõplikult läbi uurimata labürintidesse.
---
Mulle meeldis see raamat väga. Ma arvan, et võin käsi südamel öelda, et see on parim kohustusliku kirjanduse raamat, mida ma lugenud olen. (Okei, "Mort" tuleb varsti, see on ka väga-väga hea, aga kui ma seda lugesin, siis ma ei teadnud, et see kohustuslikuks saab, nii et ma liigitaks selle siiski vabatahtlike raamatute alla. Ja noh "Potter" oli eelmine aasta, aga ka selle sarja olin ma enne läbi lugenud, kui see kohustuslikuks sai.) Ühesõnaga, see oli väga positiivne üllatus, et nii huvitavaid raamatuid kohustuslikust nimekirjast leida võib. Üldiselt on mind alati huvitanud igasugused müüdid ja legendid ja värgid. Eriti Kreeka jumalate ja muude müstiliste elukate staff on lahe, minu meelest. :) Aga Inglismaa legendid on ka toredad. Ma olen varem lugenud "Ümarlaua rüütlite" lühikokkuvõtet, nii et selle konkreetse teose sisu oli mulle üsna tuttav, kuna legendid kattusid suurel määral. "Kuningas Arthuri" filmi olen ma ka kunagi näinud, aga see mulle eriti sügavat muljet küll ei jätnud. Selline tavaline sõjafilm oli. Näitlejad olid küll head, jah, aga siiski, filmi sisu oli nigela võitu. Aga ma nägin seda üsna ammu, nii et on vägagi võimalik, et kui ma filmi uuesti üle vaataksin, muutuks ka mu arvamus sellest. Aga raamatu juurde tagasi tulles - peaaegu terve meie klass arvas, et see raamat on täielik saast. Enamus põhjendasid seda sellega, et liiga jõhker ja absurdne oli. Kumbki väide pole vale, aga samas müüdid ongi ühed üdini absurdsed asjad (keegi teab mõnda, mis ei oleks?) ja suurem osa neist on ka üsna verised. "Arthurist" toodi eraldi välja (mu klassikaaslaste poolt siis) koht, kus Arhur on suremas. Ta on mingis järveäärses kabelis pikali maas, kui ma õigesti mäletan. Ainult kaks Ümarlaua rüütlit on lahingus ellu jäänud (Lanceloti polnud kohal, tema oli ka siis veel pmst. elus), kuid ega nemadki parima tervise juures pole, lahing ikkagi selja taga ju. Ühesõnaga, nad üritavad Arthurit kanda. Üks võtab kaenla alt kinni ja teine jalgadest. Aga kuna see on suur pingutus lahingus haavatud mehe jaoks, rebeneb ühel neist kõhuhaav, ja sisikond kukub põrandale. Mees sureb sinna samasse. Üks mu klassiõdedest mainis isegi, et ta ei saanud pärast pool ööd magada sellepärast O_o. Einoh, tegelt on küll rõve ju, aga siiski, midagi eriti õõvastavat seal ei ole. See on nii otsekoheselt kirja pandud lihtsalt (kõik selle raamatu surmad on), et ei häirigi nagu eriti. Palju hullem on minu meelest, kui piinamist/suremist/mis iganes rõvedaid kohti kilomeetrite kaupa kirjeldatakse. Tegelikult ei olnud selle raamatu vihkamine klassis ka täiesti absoluutne, kahele inimesele meeldis veel minu teada. Janoh, kuna need on täiesti juhuslikult inimesed, kelle kirjandusmaitset ma kõige rohkem usaldan, siis jah, tore oli teada, et ka selle raamatu puhul oleme me enam-vähem sarnasel arvamusel. :) Lihtsalt, alguses pani mind tõsiselt imestama, et suurem osa arvavad sellest raamatust halvasti, aga las ta olla siis nii. Mina igatahes soovitan seda raamatut kõigile müütide ja legendide ning ajaloo fännidele ja ehk läheb see ka fantaasiakirjanduse austajatele peale, kuna fantastikat on seal ikka küllaga. Ma päris täpselt ei mäleta, mis raamatukogu oli sinna soovitatavaks vanuseks kirjutanud, aga ehk oli see 12-16a. või 13-16a. ja ma arvan, et enam-vähem nii ongi. Vanemad võivad ka lugeda ofc. ja ka nooremad ma arvan, midagi ülemõistuse keerulist pole. "Müüdid ja legendid" lugesin ma oma mäletamist mööda 10 aastaselt läbi umbes ja samal ajaperioodil ka "Iliase", "Odüsseia", "Ümarlaua rüütlite" ja "Robin Hoodi" adaptsioonid. Nii et kui selline kirjandus huvitab ja süvenenult lugeda, siis aru saamisega ei tohiks ka noorematel probleeme olla.

9/10