Johanna blogi

Originaalpealkiri: "Down in New Orleans"
Autor: Heather Graham Pozzessere
Sari: "New York Times'i bestseller"
Žanr: armastus, krimi
Esmatrükk: 1996
Lehekülgi: 264
---
Lugu algab sellega, et tapetakse üks kaunis strippar. Kunstnik Jon saabub, vererida järel, oma endise naise ukse taha. Aga kuna ta ka ise on haavata saanud, vajub ta sealsamas koomasse ega anna mingeid tunnistusi. Praktiliselt kuni teose lõpuni viibib mees haiglas koomas, olles samas peamine kahtlusalune. Peaaegu ainus inimene, kes Joni süütust usub, on tema lahutatud abikaasa Ann. Niisiis üritab naine igatepidi tõestada, et Jon pole asjasse segatud, aga teda ei võeta tükk aega kuulda, oli ju mees olnud üleni verega koos ja tema jäljed olid alanud sündmuspaigalt. Mõrvalooga paralleelselt jookseb Anni ja Joni surma uuriva politseiniku Marki armastuslugu. Teos lõpeb õnnelikult, nagu enamus seda tüüpi raamatud. Mõrvar on otse loomulikult see, keda ei lugeja ega ka ükski teose tegelastest ei osanud kahtlustada.
---
Tüüpiline naistekas. Arvata on ka, eksju, kui vaadata, mis sarja see kuulub. Ja noh, krimi ja armastus on ka ehk naistekate põhiteemad.

Sisu oli, nagu ta oli. Kohati oli huvitav ka, aga ei midagi erilist. Selle žanri siseselt on Nora Roberts igati etem minu meelest. Aga noh, jah, käis kah, mingi sisu oli igatahes, aga originaalsusest jäi kõvasti puudu.

Mingi väärtkirjandus ta ei ole, nagu arvata võib. Lihtne lugemine. Vaba aja sisustamine. Selline sopp, mis on kohati põnev kah.

Tõlge oli üldjoontes eriliselt pask, arvestades seda, et sellel oli minu arust lisaks tõlkijale ja toimetajale ka korrektor. Kolm inimest loevad läbi, ja ei näe, et see on absurdne:

"Ma püüdsin Gregoryt tappa," kinnitas Gina. "Ta oli just Gina juurest ära läinud, kui ma Gina tapsin. Ma kartsin, et äkki ta nägi midagi."

Muidugi see polnud ainus viga, terve teos oli neid suht täis. Juba see, et suurelt üle terve lehekülje oli kirjutatud originaalpealkiri: "Down in New Orleansis". Eesti keele käändelõpp!

Siis seda, et sellel, kes lõpuks mõrvariks osutus, puudusid korralikud motiivid ja põhjendused. Mingit segast hämu oli aetud seal, kus tüüp ennast õigustas. Nojah, mõrvaritel ei pea ju ilmtingimata olema mõistlikud põhjused, aga seal oli jäetud mulje, nagu need põhjendaksid tema tegu, aga samas oli see lihtsalt absurd, mida ta suust välja ajas. Täiesti ebareaalne, et keegi sellistel põhjustel tapaks.

Ma usun, et rohkem ma seda "siniste raamatute sarja" ei käpi ka. Kahest raamatust täiesti piisas. :D Ja arvatavasti on see sari, seega ka see raamat põhiliselt naistele suunatud. Kuigi mu vennapoeg luges Nora Robertsi "Villa" ühe ööga läbi ja talle väga meeldis. xd

5/10

Originaalpealkiri: "Kiss kiss"
Autor: Roald Dahl
Žanr: ulme, lühijutud, fantaasia, must huumor
Esmatrükk: 1960
Lehekülgi: 64
---
Roald Dahl oli üks menukaimaid musta huumori viljelejaid anglosaksi kirjanduses. Ta sündis 1916. aastal ja suri aastal 1990. Kuigi Dahl sündis Walesis, olid tema vanemad norrakad. Ta on osa võtnud geoloogilistest ekspeditsioonidest, samuti töötanud õlikompaniis ja lennuväes. Sai raskesti haavata õhulahingus Liibüa kõrbe kohal. Pärast tervenemist tegutses sõjalendurina Kreekas ja Süürias. 1942. aastal määrati ta Suurbritannia saatkonda Washingtonis - õhuväeatašee abiks. Sõja lõpuaastatel töötas Inglise salaluures, Intelligence Service'is. Elu lõpupoole elas kutselise kirjanikuna Inglismaal, Buckinghamshire'is.

Dahli esimesed lühijutud ilmusid sõja ajal Ühendriikides, kus nad äratasid tähelepanu lendurite elu haarava käsitluse poolest. Ta on tuntud ka lastekirjanikuna. Dahli kuulsaimad lasteraamatud on "Charlie ja Šokolaadivabrik", "James ja hiigelvirsik" ning "Suur sõbralik hiiglane". Suure rahvusvahelise kuulsuse saavutas ta aga musta huumori juttudega, mis on ilmunud kogudes "Keegi sinutaoline" ja "Musi mopsti".

Raamatu ingliskeelne versioon on üle kolmesaja lehekülje, kuid eesti keelde on tõlgitud valikuliselt ainult neli lühijuttu. Kuna kõik lõpevad huvitava puändiga, siis ma usun, et siinkohal oleks vale neid ümber jutustama hakata. Lühidalt, esimene on seotud seitsmeteistkümne aastase noorukiga, kes otsib võõrastemaja, ja tema võõrustajaga. Teine räägib mesilastest. Kolmandas on juttu Adolf Hitlerist. Ja neljas räägib vanast rikkast abielupaarist, kellest üks on väga täpne, teine mitte.
---
Olles mitu-mitu aastat tagasi lugenud Roald Dahli lasteraamatuid "Charlie ja šokolaadivabrik" ning "James ja hiigelvirsik", ei olnud mul temast mulje kui üliheast kirjanikust, seega ei hakanud kohe tema ülejäänud loominguga tutvuma. Kuid maal raamatuid sorides leidsin teiste "Loomingu raamatukogus" ilmunud raamatute seast tema lühijuttude kogumiku "Musi mopsti" ja mõtlesin, et võiks ka tema täiskasvanutele suunatud loominguga tutvuda. Ema soovitas ka, öeldes, et see on etem, kui Dahli lasteraamatud. Jah, oli küll, kuigi "Charlie ja šokolaadivabrik" on peaaegu sama hea. "James ja hiigelvirsik" ei kõlba minu arust kuhugi.. :) Kõige rohkem meeldis mulle esimene lugu, kuigi viimane oli ka päris tore ja kummalise lõpuga. Ja mulle meeldib nende lugude täielik absurdsus ja must huumor, mida kõigist neist lausa õhkab. See natuke segas, et teises loos oli ühte asja lõputult korrutatud, aga pole hullu, ilmselt see oligi nii mõeldud, et lugejale see idee kinnistuks. Igati mõnus ja sürr lugemine, sobib enamvähem kõigile ma arvan. :D

8/10

Originaalpealkiri: "The Ersatz Elevator"
Autor: Lemony Snicket
Sari: "A Series of Unfortunate Events" / "Sari õnnetuid lugusid"
Osa: Kuues
Žanr: Fantaasiaromaan, must huumor, absurd
Esmatrükk: Märts, 2001
Lehekülgi: 272
---
Mõtlesin, et võiks ise hakata sisukokkuvõtteid kirjutama. Natuke nõme tundub juba siia mingeid tekste raamatupoodide kodulehtedelt kopida. (Kui need ei ole otsesed tsitaadid.) Ma üritan kirjutada selliseid kokkuvõtteid, mis ei sisaldaks liialt spoilereid (muidu pole teistel ju huvitav lugeda enam), kuid mis siiski annaksid edasi raamatu põhisündmustiku. Khm:

Baudelaire'ide uued kasuvanemad on Jerome ja Esmé Armetu. Nad elavad Pimeduse puiesteel, majas number 667, 66. korrusel. Armetute korter on hiiglaslik, seal on nii palju tube, et orienteerumine on keeruline. Armetutele on väga oluline silmas pidada, mis on moes. Tihti on need asjad lihtsalt absurdsed. Näiteks, moes on sellerilimonaad ja akvamartiinid (sisuliselt vesi). Moes on peenetriibulised ülikonnad ja meredekoratsioonid, moes on orvud.. Teose alguses ei ole moes valgus, sellepärast on Pimeduse puiesteel tihedalt puid ja inimesed hoiavad oma korterites kardinad pidevalt akende ees. Koridoris tuld põlema ei panda. Kui aga valgus moodi tuleb, saetakse puud lihtsalt maha. Liftid pole moes, seega ei tööta ka selle maja lift.

Varsti ilmub (üllatus-üllatus) välja krahv Olaf, kes on ennast seekord moekaks oksjonipidajaks riietanud ja nimetab end Güntheriks. Nagu ikka, ei usu ükski täiskasvanu laste juttu ja niisiis peavad Baudelaire'id jälle ise Olafi plaanidele jälile saama ja neid lahendada üritama.

Eelmise osa lõpus röövis krahv Olaf ära Quagmire'i kolmikud (neid oli tegelikult kaks, üks oli surnud... vist, ei mäleta enam täpselt, eelmist osa lugesin päris ammu), kellega Violet, Klaus ja Sunny olid koolis sõbrunenud. Igatahes, on nad peidetud üsna Armetute korteri lähedale, et Olaf saaks Baudelaire'idel ja Quagmire'idel korraga silma peal hoida. Baudelaire'i lastel läheb korda oma sõbrad üles leida, kuid mitte päästa.

Selgub, et üks Violeti, Klausi ja Sunny kasuvanematest on krahv Olafi käsilane. Olaf laseb rõõmsalt jalga ja viib Quagmire'i kolmikud endaga kaasa. Lahendamata jäävad paar saladust, nagu näiteks "V.T.K." tähendus ja kummaline tunnel, mis viib otse Baudelaire'ide mahapõlenud villa varemeteni.
---
Ma ei teagi täpselt, miks ma seda sarja ikka edasi ja edasi loen. Tegelikult on nii, et esimesed kolm osa olid huvitavad ja tasemel, neljas ja viies olid üllatavad (neljandas oli Olaf naiseks kehastunud ja viiendas leidsid Baudelaire'id sõbrad), kuid mitte enam nii head. Ja kuues... kuues oli suhteliselt jama eelnevatega võrreldes. Lihtsalt nii absurdne tundus, kuidas lapsed näitavad igasugustes olukordades üles ülimat geniaalsust ja nutikust, ja samas ei saa aru kõige läbinähtavamast Olafi plaanist, mis on isegi lugejale algusest peale suhteliselt selge (vähemalt mulle oli, ma usun, et enamusele on). Lolluse tipp:

"Viissada on kõige kõrgem pakkumine, palun," ütles Günther ja muigas kellegi poole rahvahulgas. [...] "Uksehoidja?" imestas härra Poe, kui uksehoidja proua Esméle rahakukru ulatas ja siis suure punase kalakuju suure vaevaga lavalt sülle upitas, käed endiselt pikkades varrukates peidus. "Mind üllatab, et üks uksehoidja Moodsalt Oksjonilt üldse midagi osta jõuab." Ta rääkis ükskord, et ta töötab ka näitlejana," märkis Jerome. "Huvitav tüüp. Kas tahaksite temaga tuttavaks saada?" [...] "Mul pole aega kellegagi tuttavaks saada," vastas uksehoidja. "Ma pean selle bossi auto peale toimetama..." Märganud Baudelaire'i lapsi, jäi uksehoidja poolelt sõnalt vait. "Teie ei peaks küll siin olema!" sõnas ta. "Te ei pidanud korterist lahkuma." [...] Ta oli ümber pööranud - põrgates oma kalakujuga vastu mitut peenetriibulist inimest rahva hulgas - ja hõikas lava poole. "Boss!" hüüdis ta, ja nii Esmé kui ka Günther pöördusid vaatama, kui ta kolme Baudelaire'i poole osutas. "Need orvud on siin!" [...] Günther irvitas, nagu oleks ta just äsja nalja teinud; see oli ilme, mis tähendas, et ta reeturlik mõistus töötas täie kiirusega. "Orvud on moes," ütles ta järjekindlalt aktsenti teeseldes. "Paljun, orvud võivad siin olla." [...] Uksehoidja kehitas samuti õlgu, muigas kahtlaselt Baudelaire'idele ja sammus auhinnalisest uksest välja.

Kohati on põnev ja huvitav ka muidugi, aga vahel ajab autori stiil ja kogu see värk lihtsalt nii närvi. :) Näiteks see, et ta peab vajalikuks seletada pajakinda ja ahjuroobi ja muude sarnaste asjade olemust (no tegelt ka, vahepeal jäi mulje, et ta teeb seda ainult selleks, et teksti rohkem oleks). Ja ka see, et ta võtab prantsuse keelse lause ja tõlgib selle valesti ära, kusjuures see pole nii otseselt arusaadav, kui keelt üldse ei oskaks. Ja muidugi see ka, et ta peab vajalikuks iga natukese aja tagant soovitada sul kähku see raamat käest panna ja midagi rõõmsamat lugeda. Selles konkreetses osas see nii väga ei häirinudki, alguses oli natuke, keskel ta unustas seda lisada igale poole ja lõpus tuli see autotorile kahjuks jälle meelde. Teistest osadest on mul mingipärast mälestused, et seda oli suht raamatut läbivalt korrutatud. Üsna vaimukas oli minu arvates "kaks lehekülge täielikku pimedust" (kuigi see nägi veidi kohtlane välja, kuna raamatu vormistus näeb ette, et kõigis äärtes on laiad valged ribad xd). Seoses sellega meenus kohe Pratchetti "Vikatimehes" olnud lehekülje suurune "JAH".

Võib-olla peaks selle seeria sinnapaika jätma, kuid mingi kohustus nagu on edasi lugeda, kui oled juba alustanud ja nii kaugele jõudnud, aga samas, miks lugeda lõputult sodi, millest sa vaimustuses pole.. seda on ju mingi 13 osa, seega pole ma omadega poole pealgi veel. Aga noh, kuna esimesed paar raamatut olid head, siis lootust ju on veel, aga kui ta samas vaimus edasi laseb, nagu kuues oli, siis jah, ei köida eriti. Muidugi, see on hea, et need üle aasta-paari eestikeelsetena ilmuvad, saab ühe osa korraga võtta, ja pole nii, et sul on mingi meeletult palju neid osasid korraga ees.

Raamatu tagakaanele on kirjutatud, et vanusele 10+ (eelmistel oli 9+ :)), aga ma arvan, et pigem oleks õige 10-. See on ikka läbi ja lõhki laste raamat ja vastavas keeles/stiilis kirjutatud ka. Muidugi vanemad lugejad võivad leida äratundmishetki, sest autor kasutab fakte/nimesid/arve päris elust. Juba peategelaste nimed ju.. Baudelaire'id, härra Poe jne. Ma ütleksin, et see on keskmiselt talutav raamat ja kiiresti läheb tänu oma ülisuurele kirjale ja väiksele formaadile. :D

6/10

Varem polnud mul aimugi, palju ma umbes aastas raamatuid loen. Nimekirja (ja blogi) hakkasin pidama põhiliselt selleks, et näha, mida ma olen lugenud, mida millestki arvanud jne. Kool / kodus õppimine röövib suurema osa mu vabast ajast ja lisaks olen ma suhteliselt aeglane lugeja, nii et nimekiri tuli suhteliselt lühike. 31 raamatut sai kaanest kaaneni läbi loetud siis sel aastal. Väga paljud raamatud jäid pooleli ka aasta jooksul, millest ma osa kavatsen tulevikus ka lõpetada. Remarque'i "Arc de Triomphe", Hornby "Elu edetabelid", Meyeri "New Moon", Hoffmanni "Kuradi eliksiirid", Rice'i "Intervjuu vampiiriga", Wilde'i "Dorian Gray Portree", Poe "Kaev ja pendel", Palahniuki "Kaklusklubi" jne-jne. lubamatult palju raamatuid (millest enamus paistsid head) jäi pooleli ühesõnaga. Nimekirja üritasin ma paigutada raamatud paremuse järgi. (Ka need, millel on sama hinne.) Kommenteerisin lühidalt kõiki v.a. neid, mille kohta ma olen blogisse arvustuse kirjutanud.

1. Alex Garland "Rand" 10/10 (geniaalne, kõike, mida ühelt healt raamatult oodata võib :), mitte igale maitsele, vist)
2. Nora Roberts "Morrigani rist" 10/10 (põnev, huvitav, hea ja vampiirid olid ka)
3. Stephenie Meyer "Videvik" 10/10 (Njah :D)
4. Lian Hearn "Haigru kähe huige" 9/10 (Ma armastan seda sarja. (: )
5. Terry Pratchett "Mort" 9/10 (Pratchettlikult hea huumor)
6. J. K. Rowling "Harry Potter ja surma vägised" 9/10 (See on ka tore sari)
7. Brian J. Robb "Johnny Depp" 9/10 (Ma hindasin tõlget ja koostaja tööd, mitte Deppi isiksust. Huvitav on lugeda huvitavast inimesest :D)
8. Nora Roberts "Jumalate tants" 9/10 (esimene osa meeldis rohkem)
9. Nora Roberts "Villa" 9/10 (armastus segatud krimiga, ajaviitekirjandus ühesõnaga (: )
10. James Riordan "Kuningas Arthuri lood" 9/10
11. Paulo Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" 8,5/10
12. Terry Pratchett "Vikatimees" 8/10 (Mortile jäi alla)
13. J. K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (mitte just parim "Potteri" osa)
14. Paulo Coelho "Alkeemik" 8/10 (see paljukiidetud teos)
15. Antoine B. Daniel "INKA: Päikeseprintsess" 8/10 (keskmiselt huvitav, indiaanlased)
16. Erich Segal "Armastuse lugu" 8/10 (mu ema tõlkis kunagi ammu :D, bestselleri joontega kerge lugemine)
17. Roald Dahl "Musi mopsti" 8/10
18. J. R. R. Tolkien "Sõrmuste isand: sõrmuse vennaskond" 7,5/10 (suurejooneline jahm, aga venis mingipärast)
19. Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Blomkvist" 7/10 (lapsepõlve lemmikraamat)
20. George R. R. Martin "Troonide mäng I" 7/10 (kohati oli huvitav kah)
21. Trudi Canavan "Võlurite gild" 7/10 (liiga tavaline fantaasia)
22. F. R. Faehlmann "Müütilised muistendid" 7/10
23. Lemony Snicket "Libalift" 6/10
24. Meg Rosoff "Nii ma nüüd elan" 6/10 (noorteka kohta hea)
25. Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad" 6/10
26. George R. R. Martin "Troonide mäng II" 6/10 (esimene oli parem)
27. Eduard Bornhöhe "Tasuja" 6/10 (suht mõnus, alguse poole vähemalt)
28. Diana Leesalu "Mängult on päriselt" 5/10 (eesti noortekas, ega ma palju ei lootnudki)
29. Charles Dickens "Oliver Twisti seiklused" 5/10 (igav ja veniv, paar enamvähem head kohta siiski oli)
30. Michael Moorcock "Elric Melnibonést" 5/10 (liiga naiivne fantaasia ja ebausutav maagia)
31. Otfried Preussler "Krabat" 4/10 (mõttetus :D)