Johanna blogi

Originaalpealkiri: "Kiss kiss"
Autor: Roald Dahl
Žanr: ulme, lühijutud, fantaasia, must huumor
Esmatrükk: 1960
Lehekülgi: 64
---
Roald Dahl oli üks menukaimaid musta huumori viljelejaid anglosaksi kirjanduses. Ta sündis 1916. aastal ja suri aastal 1990. Kuigi Dahl sündis Walesis, olid tema vanemad norrakad. Ta on osa võtnud geoloogilistest ekspeditsioonidest, samuti töötanud õlikompaniis ja lennuväes. Sai raskesti haavata õhulahingus Liibüa kõrbe kohal. Pärast tervenemist tegutses sõjalendurina Kreekas ja Süürias. 1942. aastal määrati ta Suurbritannia saatkonda Washingtonis - õhuväeatašee abiks. Sõja lõpuaastatel töötas Inglise salaluures, Intelligence Service'is. Elu lõpupoole elas kutselise kirjanikuna Inglismaal, Buckinghamshire'is.

Dahli esimesed lühijutud ilmusid sõja ajal Ühendriikides, kus nad äratasid tähelepanu lendurite elu haarava käsitluse poolest. Ta on tuntud ka lastekirjanikuna. Dahli kuulsaimad lasteraamatud on "Charlie ja Šokolaadivabrik", "James ja hiigelvirsik" ning "Suur sõbralik hiiglane". Suure rahvusvahelise kuulsuse saavutas ta aga musta huumori juttudega, mis on ilmunud kogudes "Keegi sinutaoline" ja "Musi mopsti".

Raamatu ingliskeelne versioon on üle kolmesaja lehekülje, kuid eesti keelde on tõlgitud valikuliselt ainult neli lühijuttu. Kuna kõik lõpevad huvitava puändiga, siis ma usun, et siinkohal oleks vale neid ümber jutustama hakata. Lühidalt, esimene on seotud seitsmeteistkümne aastase noorukiga, kes otsib võõrastemaja, ja tema võõrustajaga. Teine räägib mesilastest. Kolmandas on juttu Adolf Hitlerist. Ja neljas räägib vanast rikkast abielupaarist, kellest üks on väga täpne, teine mitte.
---
Olles mitu-mitu aastat tagasi lugenud Roald Dahli lasteraamatuid "Charlie ja šokolaadivabrik" ning "James ja hiigelvirsik", ei olnud mul temast mulje kui üliheast kirjanikust, seega ei hakanud kohe tema ülejäänud loominguga tutvuma. Kuid maal raamatuid sorides leidsin teiste "Loomingu raamatukogus" ilmunud raamatute seast tema lühijuttude kogumiku "Musi mopsti" ja mõtlesin, et võiks ka tema täiskasvanutele suunatud loominguga tutvuda. Ema soovitas ka, öeldes, et see on etem, kui Dahli lasteraamatud. Jah, oli küll, kuigi "Charlie ja šokolaadivabrik" on peaaegu sama hea. "James ja hiigelvirsik" ei kõlba minu arust kuhugi.. :) Kõige rohkem meeldis mulle esimene lugu, kuigi viimane oli ka päris tore ja kummalise lõpuga. Ja mulle meeldib nende lugude täielik absurdsus ja must huumor, mida kõigist neist lausa õhkab. See natuke segas, et teises loos oli ühte asja lõputult korrutatud, aga pole hullu, ilmselt see oligi nii mõeldud, et lugejale see idee kinnistuks. Igati mõnus ja sürr lugemine, sobib enamvähem kõigile ma arvan. :D

8/10

Originaalpealkiri: "The Ersatz Elevator"
Autor: Lemony Snicket
Sari: "A Series of Unfortunate Events" / "Sari õnnetuid lugusid"
Osa: Kuues
Žanr: Fantaasiaromaan, must huumor, absurd
Esmatrükk: Märts, 2001
Lehekülgi: 272
---
Mõtlesin, et võiks ise hakata sisukokkuvõtteid kirjutama. Natuke nõme tundub juba siia mingeid tekste raamatupoodide kodulehtedelt kopida. (Kui need ei ole otsesed tsitaadid.) Ma üritan kirjutada selliseid kokkuvõtteid, mis ei sisaldaks liialt spoilereid (muidu pole teistel ju huvitav lugeda enam), kuid mis siiski annaksid edasi raamatu põhisündmustiku. Khm:

Baudelaire'ide uued kasuvanemad on Jerome ja Esmé Armetu. Nad elavad Pimeduse puiesteel, majas number 667, 66. korrusel. Armetute korter on hiiglaslik, seal on nii palju tube, et orienteerumine on keeruline. Armetutele on väga oluline silmas pidada, mis on moes. Tihti on need asjad lihtsalt absurdsed. Näiteks, moes on sellerilimonaad ja akvamartiinid (sisuliselt vesi). Moes on peenetriibulised ülikonnad ja meredekoratsioonid, moes on orvud.. Teose alguses ei ole moes valgus, sellepärast on Pimeduse puiesteel tihedalt puid ja inimesed hoiavad oma korterites kardinad pidevalt akende ees. Koridoris tuld põlema ei panda. Kui aga valgus moodi tuleb, saetakse puud lihtsalt maha. Liftid pole moes, seega ei tööta ka selle maja lift.

Varsti ilmub (üllatus-üllatus) välja krahv Olaf, kes on ennast seekord moekaks oksjonipidajaks riietanud ja nimetab end Güntheriks. Nagu ikka, ei usu ükski täiskasvanu laste juttu ja niisiis peavad Baudelaire'id jälle ise Olafi plaanidele jälile saama ja neid lahendada üritama.

Eelmise osa lõpus röövis krahv Olaf ära Quagmire'i kolmikud (neid oli tegelikult kaks, üks oli surnud... vist, ei mäleta enam täpselt, eelmist osa lugesin päris ammu), kellega Violet, Klaus ja Sunny olid koolis sõbrunenud. Igatahes, on nad peidetud üsna Armetute korteri lähedale, et Olaf saaks Baudelaire'idel ja Quagmire'idel korraga silma peal hoida. Baudelaire'i lastel läheb korda oma sõbrad üles leida, kuid mitte päästa.

Selgub, et üks Violeti, Klausi ja Sunny kasuvanematest on krahv Olafi käsilane. Olaf laseb rõõmsalt jalga ja viib Quagmire'i kolmikud endaga kaasa. Lahendamata jäävad paar saladust, nagu näiteks "V.T.K." tähendus ja kummaline tunnel, mis viib otse Baudelaire'ide mahapõlenud villa varemeteni.
---
Ma ei teagi täpselt, miks ma seda sarja ikka edasi ja edasi loen. Tegelikult on nii, et esimesed kolm osa olid huvitavad ja tasemel, neljas ja viies olid üllatavad (neljandas oli Olaf naiseks kehastunud ja viiendas leidsid Baudelaire'id sõbrad), kuid mitte enam nii head. Ja kuues... kuues oli suhteliselt jama eelnevatega võrreldes. Lihtsalt nii absurdne tundus, kuidas lapsed näitavad igasugustes olukordades üles ülimat geniaalsust ja nutikust, ja samas ei saa aru kõige läbinähtavamast Olafi plaanist, mis on isegi lugejale algusest peale suhteliselt selge (vähemalt mulle oli, ma usun, et enamusele on). Lolluse tipp:

"Viissada on kõige kõrgem pakkumine, palun," ütles Günther ja muigas kellegi poole rahvahulgas. [...] "Uksehoidja?" imestas härra Poe, kui uksehoidja proua Esméle rahakukru ulatas ja siis suure punase kalakuju suure vaevaga lavalt sülle upitas, käed endiselt pikkades varrukates peidus. "Mind üllatab, et üks uksehoidja Moodsalt Oksjonilt üldse midagi osta jõuab." Ta rääkis ükskord, et ta töötab ka näitlejana," märkis Jerome. "Huvitav tüüp. Kas tahaksite temaga tuttavaks saada?" [...] "Mul pole aega kellegagi tuttavaks saada," vastas uksehoidja. "Ma pean selle bossi auto peale toimetama..." Märganud Baudelaire'i lapsi, jäi uksehoidja poolelt sõnalt vait. "Teie ei peaks küll siin olema!" sõnas ta. "Te ei pidanud korterist lahkuma." [...] Ta oli ümber pööranud - põrgates oma kalakujuga vastu mitut peenetriibulist inimest rahva hulgas - ja hõikas lava poole. "Boss!" hüüdis ta, ja nii Esmé kui ka Günther pöördusid vaatama, kui ta kolme Baudelaire'i poole osutas. "Need orvud on siin!" [...] Günther irvitas, nagu oleks ta just äsja nalja teinud; see oli ilme, mis tähendas, et ta reeturlik mõistus töötas täie kiirusega. "Orvud on moes," ütles ta järjekindlalt aktsenti teeseldes. "Paljun, orvud võivad siin olla." [...] Uksehoidja kehitas samuti õlgu, muigas kahtlaselt Baudelaire'idele ja sammus auhinnalisest uksest välja.

Kohati on põnev ja huvitav ka muidugi, aga vahel ajab autori stiil ja kogu see värk lihtsalt nii närvi. :) Näiteks see, et ta peab vajalikuks seletada pajakinda ja ahjuroobi ja muude sarnaste asjade olemust (no tegelt ka, vahepeal jäi mulje, et ta teeb seda ainult selleks, et teksti rohkem oleks). Ja ka see, et ta võtab prantsuse keelse lause ja tõlgib selle valesti ära, kusjuures see pole nii otseselt arusaadav, kui keelt üldse ei oskaks. Ja muidugi see ka, et ta peab vajalikuks iga natukese aja tagant soovitada sul kähku see raamat käest panna ja midagi rõõmsamat lugeda. Selles konkreetses osas see nii väga ei häirinudki, alguses oli natuke, keskel ta unustas seda lisada igale poole ja lõpus tuli see autotorile kahjuks jälle meelde. Teistest osadest on mul mingipärast mälestused, et seda oli suht raamatut läbivalt korrutatud. Üsna vaimukas oli minu arvates "kaks lehekülge täielikku pimedust" (kuigi see nägi veidi kohtlane välja, kuna raamatu vormistus näeb ette, et kõigis äärtes on laiad valged ribad xd). Seoses sellega meenus kohe Pratchetti "Vikatimehes" olnud lehekülje suurune "JAH".

Võib-olla peaks selle seeria sinnapaika jätma, kuid mingi kohustus nagu on edasi lugeda, kui oled juba alustanud ja nii kaugele jõudnud, aga samas, miks lugeda lõputult sodi, millest sa vaimustuses pole.. seda on ju mingi 13 osa, seega pole ma omadega poole pealgi veel. Aga noh, kuna esimesed paar raamatut olid head, siis lootust ju on veel, aga kui ta samas vaimus edasi laseb, nagu kuues oli, siis jah, ei köida eriti. Muidugi, see on hea, et need üle aasta-paari eestikeelsetena ilmuvad, saab ühe osa korraga võtta, ja pole nii, et sul on mingi meeletult palju neid osasid korraga ees.

Raamatu tagakaanele on kirjutatud, et vanusele 10+ (eelmistel oli 9+ :)), aga ma arvan, et pigem oleks õige 10-. See on ikka läbi ja lõhki laste raamat ja vastavas keeles/stiilis kirjutatud ka. Muidugi vanemad lugejad võivad leida äratundmishetki, sest autor kasutab fakte/nimesid/arve päris elust. Juba peategelaste nimed ju.. Baudelaire'id, härra Poe jne. Ma ütleksin, et see on keskmiselt talutav raamat ja kiiresti läheb tänu oma ülisuurele kirjale ja väiksele formaadile. :D

6/10

Varem polnud mul aimugi, palju ma umbes aastas raamatuid loen. Nimekirja (ja blogi) hakkasin pidama põhiliselt selleks, et näha, mida ma olen lugenud, mida millestki arvanud jne. Kool / kodus õppimine röövib suurema osa mu vabast ajast ja lisaks olen ma suhteliselt aeglane lugeja, nii et nimekiri tuli suhteliselt lühike. 31 raamatut sai kaanest kaaneni läbi loetud siis sel aastal. Väga paljud raamatud jäid pooleli ka aasta jooksul, millest ma osa kavatsen tulevikus ka lõpetada. Remarque'i "Arc de Triomphe", Hornby "Elu edetabelid", Meyeri "New Moon", Hoffmanni "Kuradi eliksiirid", Rice'i "Intervjuu vampiiriga", Wilde'i "Dorian Gray Portree", Poe "Kaev ja pendel", Palahniuki "Kaklusklubi" jne-jne. lubamatult palju raamatuid (millest enamus paistsid head) jäi pooleli ühesõnaga. Nimekirja üritasin ma paigutada raamatud paremuse järgi. (Ka need, millel on sama hinne.) Kommenteerisin lühidalt kõiki v.a. neid, mille kohta ma olen blogisse arvustuse kirjutanud.

1. Alex Garland "Rand" 10/10 (geniaalne, kõike, mida ühelt healt raamatult oodata võib :), mitte igale maitsele, vist)
2. Nora Roberts "Morrigani rist" 10/10 (põnev, huvitav, hea ja vampiirid olid ka)
3. Stephenie Meyer "Videvik" 10/10 (Njah :D)
4. Lian Hearn "Haigru kähe huige" 9/10 (Ma armastan seda sarja. (: )
5. Terry Pratchett "Mort" 9/10 (Pratchettlikult hea huumor)
6. J. K. Rowling "Harry Potter ja surma vägised" 9/10 (See on ka tore sari)
7. Brian J. Robb "Johnny Depp" 9/10 (Ma hindasin tõlget ja koostaja tööd, mitte Deppi isiksust. Huvitav on lugeda huvitavast inimesest :D)
8. Nora Roberts "Jumalate tants" 9/10 (esimene osa meeldis rohkem)
9. Nora Roberts "Villa" 9/10 (armastus segatud krimiga, ajaviitekirjandus ühesõnaga (: )
10. James Riordan "Kuningas Arthuri lood" 9/10
11. Paulo Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" 8,5/10
12. Terry Pratchett "Vikatimees" 8/10 (Mortile jäi alla)
13. J. K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (mitte just parim "Potteri" osa)
14. Paulo Coelho "Alkeemik" 8/10 (see paljukiidetud teos)
15. Antoine B. Daniel "INKA: Päikeseprintsess" 8/10 (keskmiselt huvitav, indiaanlased)
16. Erich Segal "Armastuse lugu" 8/10 (mu ema tõlkis kunagi ammu :D, bestselleri joontega kerge lugemine)
17. Roald Dahl "Musi mopsti" 8/10
18. J. R. R. Tolkien "Sõrmuste isand: sõrmuse vennaskond" 7,5/10 (suurejooneline jahm, aga venis mingipärast)
19. Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Blomkvist" 7/10 (lapsepõlve lemmikraamat)
20. George R. R. Martin "Troonide mäng I" 7/10 (kohati oli huvitav kah)
21. Trudi Canavan "Võlurite gild" 7/10 (liiga tavaline fantaasia)
22. F. R. Faehlmann "Müütilised muistendid" 7/10
23. Lemony Snicket "Libalift" 6/10
24. Meg Rosoff "Nii ma nüüd elan" 6/10 (noorteka kohta hea)
25. Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad" 6/10
26. George R. R. Martin "Troonide mäng II" 6/10 (esimene oli parem)
27. Eduard Bornhöhe "Tasuja" 6/10 (suht mõnus, alguse poole vähemalt)
28. Diana Leesalu "Mängult on päriselt" 5/10 (eesti noortekas, ega ma palju ei lootnudki)
29. Charles Dickens "Oliver Twisti seiklused" 5/10 (igav ja veniv, paar enamvähem head kohta siiski oli)
30. Michael Moorcock "Elric Melnibonést" 5/10 (liiga naiivne fantaasia ja ebausutav maagia)
31. Otfried Preussler "Krabat" 4/10 (mõttetus :D)

Originaalpealkiri: "The Tales of King Arthur"
Autor: James Riordan
Žanr: Legendid/ajalugu/mütoloogia
Esmatrükk Eestis: 1995
Lehekülgi: 160
---
Ma kirjutan siia ümber "Ümarlaua rüütlite" sissejuhatuse, kuna mul pole "Kuningas Arthuri" lugusid enam käepärast ja ega seal mingit sissejuhatust anyway ei olnud, nii et ma arvan, et see tekst võtab selle raamatu kõige paremini kokku. Kohati lähevad nende raamatute lood küll lahku, aga üldjoontes on sisu siiski sama:

Paljude möödunud aegade kuningate tegudest jutustatakse veel tänapäevalgi, ometi on vaid vähestele nende hulgast saanud osaks niisugune tohutu populaarsus, nagu see on olnud ja on fantastilise Logresi kuningriigi kuningal Arthuril ja nagu see jääb talle veel pikaks ajaks ka tulevikus. Üle aegade tuntud võtte, kivisse torgatud mõõga abil sai ta kuningliku võimu vaevalt kuueteistkümneaastase noormehena otse Jumalalt, mille järel ta haarati lõpmatute seikluste ritta. Ta reisis risti ja põiki läbi oma kuningriigi, kaitstes häid ja võideldes halbadega, kattes ennast kuulsusesäraga ning saades tuntuks oma suure tarkuse poolest.
Teda ümbritseb hulk kangelasi, kellest mõned on vähem ja teised rohkem fantastilised, ning kes kõik on samuti omandanud surematu kuulsuse. Nende hulgast tõuseb esile kaunis ja lahke kuninganna Guinevere, truu kuid õnnetu vapper ruutel Lancelot, võlur Merlin, kelle ääretu tarkus on võimetu armastuse sepitsuste vastu, paljude positiivsete kangelaste kõrval aga ka Arthuri õde, kade ja õel nõid Morgana, kes algatab hävitava vennatapusõja, mis teeb lõpu kuulsusrikkale Ümarlaua rüütlite epopöale ning "imetegude ja nõiduse" ajastule.
Arthuri surres tõuseb järvest saladuslik käsi ja võtab tagasi kivist leitud mõõga Excaliburi, et viia see tagasi sinna, kust see kunagi oli tulnud ja kus ehk praegugi viibivad need veatud ja kartmatud rüütlid, kes meie maailmast on igaveseks kadunud.
Selle arvatavasti 12. sajandist pärineva nn. "Arthuri tsükli" legende tuntakse lugematutes teisendites ja seega kaob nende päritolu vana inglise ja prantsuse kirjanduse seni veel lõplikult läbi uurimata labürintidesse.
---
Mulle meeldis see raamat väga. Ma arvan, et võin käsi südamel öelda, et see on parim kohustusliku kirjanduse raamat, mida ma lugenud olen. (Okei, "Mort" tuleb varsti, see on ka väga-väga hea, aga kui ma seda lugesin, siis ma ei teadnud, et see kohustuslikuks saab, nii et ma liigitaks selle siiski vabatahtlike raamatute alla. Ja noh "Potter" oli eelmine aasta, aga ka selle sarja olin ma enne läbi lugenud, kui see kohustuslikuks sai.) Ühesõnaga, see oli väga positiivne üllatus, et nii huvitavaid raamatuid kohustuslikust nimekirjast leida võib. Üldiselt on mind alati huvitanud igasugused müüdid ja legendid ja värgid. Eriti Kreeka jumalate ja muude müstiliste elukate staff on lahe, minu meelest. :) Aga Inglismaa legendid on ka toredad. Ma olen varem lugenud "Ümarlaua rüütlite" lühikokkuvõtet, nii et selle konkreetse teose sisu oli mulle üsna tuttav, kuna legendid kattusid suurel määral. "Kuningas Arthuri" filmi olen ma ka kunagi näinud, aga see mulle eriti sügavat muljet küll ei jätnud. Selline tavaline sõjafilm oli. Näitlejad olid küll head, jah, aga siiski, filmi sisu oli nigela võitu. Aga ma nägin seda üsna ammu, nii et on vägagi võimalik, et kui ma filmi uuesti üle vaataksin, muutuks ka mu arvamus sellest. Aga raamatu juurde tagasi tulles - peaaegu terve meie klass arvas, et see raamat on täielik saast. Enamus põhjendasid seda sellega, et liiga jõhker ja absurdne oli. Kumbki väide pole vale, aga samas müüdid ongi ühed üdini absurdsed asjad (keegi teab mõnda, mis ei oleks?) ja suurem osa neist on ka üsna verised. "Arthurist" toodi eraldi välja (mu klassikaaslaste poolt siis) koht, kus Arhur on suremas. Ta on mingis järveäärses kabelis pikali maas, kui ma õigesti mäletan. Ainult kaks Ümarlaua rüütlit on lahingus ellu jäänud (Lanceloti polnud kohal, tema oli ka siis veel pmst. elus), kuid ega nemadki parima tervise juures pole, lahing ikkagi selja taga ju. Ühesõnaga, nad üritavad Arthurit kanda. Üks võtab kaenla alt kinni ja teine jalgadest. Aga kuna see on suur pingutus lahingus haavatud mehe jaoks, rebeneb ühel neist kõhuhaav, ja sisikond kukub põrandale. Mees sureb sinna samasse. Üks mu klassiõdedest mainis isegi, et ta ei saanud pärast pool ööd magada sellepärast O_o. Einoh, tegelt on küll rõve ju, aga siiski, midagi eriti õõvastavat seal ei ole. See on nii otsekoheselt kirja pandud lihtsalt (kõik selle raamatu surmad on), et ei häirigi nagu eriti. Palju hullem on minu meelest, kui piinamist/suremist/mis iganes rõvedaid kohti kilomeetrite kaupa kirjeldatakse. Tegelikult ei olnud selle raamatu vihkamine klassis ka täiesti absoluutne, kahele inimesele meeldis veel minu teada. Janoh, kuna need on täiesti juhuslikult inimesed, kelle kirjandusmaitset ma kõige rohkem usaldan, siis jah, tore oli teada, et ka selle raamatu puhul oleme me enam-vähem sarnasel arvamusel. :) Lihtsalt, alguses pani mind tõsiselt imestama, et suurem osa arvavad sellest raamatust halvasti, aga las ta olla siis nii. Mina igatahes soovitan seda raamatut kõigile müütide ja legendide ning ajaloo fännidele ja ehk läheb see ka fantaasiakirjanduse austajatele peale, kuna fantastikat on seal ikka küllaga. Ma päris täpselt ei mäleta, mis raamatukogu oli sinna soovitatavaks vanuseks kirjutanud, aga ehk oli see 12-16a. või 13-16a. ja ma arvan, et enam-vähem nii ongi. Vanemad võivad ka lugeda ofc. ja ka nooremad ma arvan, midagi ülemõistuse keerulist pole. "Müüdid ja legendid" lugesin ma oma mäletamist mööda 10 aastaselt läbi umbes ja samal ajaperioodil ka "Iliase", "Odüsseia", "Ümarlaua rüütlite" ja "Robin Hoodi" adaptsioonid. Nii et kui selline kirjandus huvitab ja süvenenult lugeda, siis aru saamisega ei tohiks ka noorematel probleeme olla.

9/10

Originaalpealkiri: "Müütilised muistendid"
Autor: Friedrich Robert Faehlmann
Žanr: Rahvausundid ja mütoloogia
Esmatrükk: 1840 -1852 (muistendid ilmusid erineval ajal ÕES-i toimetustes), raamat ilmus 1979
Lehekülgi: 32
---
Rahvapärimustega liitub kõige tihedamalt muistend "Emajõe sünd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emajõe kaevata kuninga vastuvõtmiseks, kes loomade üle valitseks. Muistendis on esile tõstetud loomade ja lindude töökust jõe kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele töölistele aukuue, ninakat vähki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sündsusetu käitumise eest.

Kõige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hämarik". Rahvasuu kõneleb, et koit ja eha jaanipäeva paiku lühikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele kätt annavad. See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo.

Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles jutustatakse Vanaisa ja tema poolt loodud Kalevite - Vanemuise, Ilmarise, Lämmeküse ja Vibulase tegevusest maailma loomisel ja kaunistamisel.

"Vanemuise laul" on Tartu Toomemäega seotud muistend, kus Vanemuine õpetab kokkutulnud loomadele ja inimestele pidukeelt - laulu. Ise pisarateni liigutatud, laulab Vanemuine taeva suurusest ja maa toredusest, inimsoo õnnest ja õnnetusest, nõnda, et Emajõgigi jooksu peatab. Kõik kuulasid laulu ja igaüks õppis ära mingi heli, mis just talle omaseks sai. Vaid inimene mõistis laulu kogu sügavust ja seetõttu võib ta nüüd oma lauluga tõusta kõrgele jumalate juurde või tungida südamete sügavavustesse.

"Vanemuise kosjaskäik" algab jällegi Tartu mineviku idealiseerimisega. Valge habeme ja hallide juustega laulujumal läheb kosja maatütarde juurde. Saanud kolm korda eitava vastuse, tõmbub ta tagasi üksindusse, Endla järve maile. Vanaisa kingib talle lohutuseks leitud lapsukese Juta.

"Endla järv ja Juta" on seotud Laiusel asuva Endla järvega, mille kaldal Vanemuise kasutütar Juta valab kibedaid pisaraid oma peigmehe surma pärast. Ilmarise poolt meisterdatud kuldliniku läbi vaadates aga elustub õnnelik minevik.

"Vanemuise lahkumine" kujutab suurt rahvapidu Tartus, kuhu saabub võistlejaid ja piduvõõraid kogu maalt, sest et Kalevipoeg ise pidi seekord peost osa võtma. Kahjuks jääb viimane tulemata. Peol võttis lauluhääle üles vanapiiga - Akineitsi, kes kepile toetudes ja käheda häälega lauldes ajas rahva korduvalt naerma. Viimaks ärritus auväärsest raugast piduvanem nendest pidevatest naeruturtsetest nii, et kiskus oma kandlekeeled ühe ropsuga katki ja kadus. Nüüd taipasid pidulised, et tegemist oli Vanemuise endaga. Kõik jäid hirmust vait.

---

Minu arvates on see vanaaegse eesti raamatu kohta ikka väga hea. Täitsa tore ja lõbus oli lugeda, sellist tunnet mul "Kalevipoega" (Seda Eno Raua lühiversiooni siis) lugedes küll ei tekkinud. Ma ei oskagi selle raamatu kohta eriti midagi öelda, kohustusliku kirjanduse kohta on ta ikka väga hea. :D Samas on nii loogiline, et sellised raamatud on kohustuslikud, iga raamatuga ei tundu see sugugi iseenesest mõistetav ju. ("Potterid"? "Mängult on päriselt"? "Mort"? jne.) Enamus legende olid mulle muidugi ennegi juba tuttavad, igal pool õpikutes on neid ikka ette tulnud. Raamatut pidi lugema lihtsalt mälu värskendamiseks, sest kuna oli faktitöö (st. raamatut ei tohi kasutada), siis oleks olnud üle lugemata päris keeruline nendele küsimustele vastata. Kiirel kooliajal on ka see muidugi väga tore, kui kohustusliku kirjanduse raamatud on võimalikult õhukesed, no cmon 32 lehekülge miinus 15 lehekülge pilte. :D Ma arvan, et see on selline raamat, mida iga eestlane peaks olema lugenud, läheb vist samasse klassi nagu "Tasuja", "Kevade", "Kalevipoeg" ja "Tõde ja õigus". Vanus ei loe selle raamatu puhul tõesti absoluutselt, kohe kui lugema õpid võid esimese raamatuna kätte võtta ja samas ka täiskasvanuna pole imelik seda lugeda ilmselt. (:

7/10

Originaalpealkiri: "Na margem do rio Piedra eu sentei e chorei"
Autor: Paulo Coelho
Triloogia: "On the Seventh Day" / "Seitsmendal päeval" (järgnevad osad on: "Veronika otsustab surra" ja "Kurat ja preili Prym")
Žanr: Romaan
Esmatrükk: 1994
Lehekülgi: 222
---
Diagnoos: «Elu pole just nagu see, mis ta võiks olla. Põhilise osa teadlikust päevast täidab võrdlemine naabriga ja siis virisemine, millest areneb kibestumise haigus.»
Ravi: «Proovida ületada eelarvamused ja lugeda Coelhot -- alustada «Alkeemikuga» ja siis võtta kätte käesolev teos.»
Coelho ütleb: »...ehk oled vale rongi peal, ikka veel on aega hakata oma rada otsima, tuleb julgeda. Ära ela teiste elu, vaid iseenda oma. See on unikaalne ja selles on kõik võidud võimalikud. Julge.»
Ruti Einpalu
Eesti Draamateatri direktor
---
Psalm 137: By the Rivers of Babylon, there we sat down, yea, we wept, when we remembered Zion.

Son los locos que inventanon el amor.
("Armastuse leiutasid hullud.")
Con un poema y un trombón
a develarte el corazón
("Värsside ja tromboonimänguga avan sulle oma südame.")
Selgamos a volar, querida mia
("Tõuseme lendu, mu arm.")

Armastus on lõks. Kui see tuleb näeme ainult valgust, mitte selle varje.
---
Nii, kuna ma lugesin seda raamatut oktoobri lõpus - novembri alguses umbes, siis on mõnevõrra keerulisem selle kohta arvamust kirjutada. Ma olen suhteliselt mõjutatav inimene ja kuna ma kuulsin pärast selle raamatu lugemist üsna negatiivset arvustust, kus oma seisukohti oli ka põhjendatud, hakkasin ma järgi mõtlema ja leidsin, et kohati oli sellel inimesel isegi õigus. Ühesõnaga, esmamulje, mis mul oli sellest raamatust vahetult pärast lugemist, oli hulga positiivsem. Raamatut hakkasin ma lugema klassiõe soovitusel, kelle arvates on see Coelho parim teos, millele ei saa ma ka vastu vaielda, olles lugenud vaid seda ja "Alkeemikut". Mõlemad olid kummalised ja ma ei oskagi öelda, kumb mulle endale rohkem meeldis, võib-olla tõesti "Piedra", lugu oli kuidagi veidi hingelähedasem vm. :D Nii selles raamatus kui ka "Alkeemikus" panin ma tähele, et teosel on läbivalt üks mõte, mida autor siis igas peatükis oksendamiseni kordab. "Piedra" puhul oli see siis, et Jumalal on ka naiselik kuju ja inimesel on mitu mina vist. (Et see seisnes pmst. selles, et tuleb kuulata oma südame häält ja suruda alla teine mina, kes soovitab teha harjunud asju ja valida kindel ja konkreetne tee or smth. Väga sarnane "Alkeemiku" läbiva ideega, et tuleb leida oma rada vms.) Need raamatud on üldse suhteliselt sarnased, sama autor ka muidugi, nii et arvata on eksole, erinevus seisnebki võib-olla selles, et "Piedras" on rohkem rõhutud armastusele ja "Alkeemikus" eesmärgi saavutamisele ja seikluslikkusele. Ja seda ka, et mulle meeldivad Coelho raamatute juures lühikesed peatükid xd. On küll natuke nõme jah, aga mis teha, kellele ei meeldiks? :) Lugu oli muidu selline sügav ja armas, nii et raamat iseenesest ei olnud väga halb. Mingil hetkel seda raamatut lugedes, tekkis mul isegi soov portugali keelt õppida, muidu ka ilus keel jah, aga Coelhot oleks kindlasti huvitavam originaalis lugeda, tõlgitud asi pole ikka päris õige. (: Ma soovitaks seda raamatut neile, kellele meeldivad armastusjutud ja lihtsalt Coelho austajatele ka, kellel on see raamat kahe silma vahele jäänud kuidagi. Vanus pole oluline ma arvan, päris väikestele lastele, kellele raamatuid veel ette loetakse, võib-olla on natuke raskesti mõistetav, aga üldiselt ei oma vanus selle raamatu lugemisel tähtsust minu arvates. A, ja ma millegipärast arvan, et naissoost inimestele läheb selline kirjandus paremini peale. :)

8,5/10

Ohh, jah, ma olen väga laisk olevus ja sellepärast pole ma siia juba tükk aega ühtegi raamatut sisse kandnud, üritan siis tagantjärgi meenutama hakata, mida ma millestki arvasin :D.
---
Ma ütlen kohe ette ära, et ma ei lugenud seda raamatut päris läbi, aga mingisuguse arvustuse mõtlesin siiski teha.
---
Originaalpealkiri: "Fight Club"
Autor: Chuck Palahniuk
Žanr: Satiiriline romaan
Esmatrükk: August, 1996
Lehekülgi: 224
---
Tänapäeva kesk-klassi noorte elu on tühi. Seal pole midagi. Neil on lihtne, sissetuleku poolest keskmike hulka kuuluv töökoht, korralik kodu, toit on koguaeg laual. Mitte midagi pole puudu, mitte midagi pole elus olemas. Vaim puudub.
Niisugused noored, eesotssas Tyler Durdeniga, kogunevad ning elavad enda tühjust välja. Inimkonna enesehäving ning taandareng peegeldub otseselt nende poolt loodud Kaklusklubis.
---
Kaklusklubi reeglid:
1. Kaklusklubist ei räägita.
2. Kaklusklubist EI räägita.
3. Kui keegi hüüab "Stopp!", kukub kokku, murrab mõne luu, on kaklus lõpetatud.
4. Kakluses on kaks inimest.
5. Ainult üks kaklus korraga.
6. Kakeldakse kingade ja särgita.
7. Kaklus kestab nii kaua, kui vaja.
8. Kui sa oled esimest ööd Kaklusklubis, pead sa kaklema.
---
Ma võtsin selle raamatu ette puhtalt sellepärast, et mulle sellest tehtud film meeldis. Jõudsin lugeda umbes saja lehekülje ringis, siis jätsin pooleli. Lihtsalt süda läks pahaks. Kaklemine oli okei, ses suhtes, et seda ei olnud eriti rõvedalt kirjeldatud, aga kõik see muu.. Tyleri kokaamet, tema töö filmimontöörina, see kuidas ja millest ta seepi tegi... õõh. Filmis ei mõjunud see kuidagi nii öökimaajavalt, seda ei olnud seal nii palju ja pikalt kirjaldatud ka. Film oli veel oma tasemel režissööri ja super heade näitlejate poolest väga hea. Brad Pitti parim roll minu meelest. Edward Norton on lihtsalt igal pool väga-väga huvitav näitleja, seda ma ei oska öelda, kas see ta parim film on, aga tipptasemel sooritus on see kindlasti. Ja Helena Bonham Carter on minu arvates üks omapärasemaid naisnäitlejaid, kuid tema parimaks rolliks ma seda ei nimetaks, "Sweeney Todd'is" meeldis ta mulle veidi rohkem. Ja ka Jared Leto väga väikese kõrvalosa kohta pole midagi halba öelda. Ja lõpp oli sellel filmil lihtsalt nii meeldejäävalt ja hästi tehtud. Aga raamat, raamatus ei olnud näitlejaid, seal olid ainult rõvedad kirjeldused või no muud oli ka ikka, aga see domineeris. Ma ei ütle, et raamat üdini halb oleks olnud, lugu on omapärane ja huvitav ning tegelased on ainulaadsed, vähemalt peategelane/-lased. Ja ma arvan, et see raamat sobiks kõige paremini meestele ja noh hilises nooruseas poistele ka vb. siis. Ühesõnaga sellistele inimestele, kes naudivad kaklust, vägivalda, rõvedusi ja roppusi xd. Hindama ma seda ei hakka, sest ma leian, et ei saa õiglaselt hinnata raamatut, mida ma pole läbi lugenud.
---
Pilte filmist:

Marla Singer & jutustaja aka. Helena Bonham Carter & Edward Norton
---

Tyler Durden aka. Brad Pitt
---