Johanna blogi

Minu meelest on oluline ka see, et tegelased oleksid huvitavad. Igal ühel peaks olema iseloom (vähemalt peategelastel). Neis peaks olema midagi, mis muudab nad teistest erinevaks. Kui näiteks otsekõne lausest saatelause ära jätta, peab olema võimalik aru saada, kes räägib. Ükski inimene ei ole perfektne, ja on väga tore, kui ka kirjanikud sellest kinni peavad. Ei saa olla läbinisti häid tegelasi, kõigil on omad vead. Pahade kohta see minu meelest nii rangelt ei kehti. Nad võivad olla läbinisti kurjad, kuid siiski on huvitavam, kui ka nende iseloomus on midagi omapärast. Ja üldse see hea-halva värk, elus ei ole ju nii, et üks on hea, teine halb. Võino sessuhtes, et kunagi pole päris nii, et terve normaalne elanikkond võitleks ühe kurja vastu. Raamatutes on hea ja halva vahele väga tihti selge piir tõmmatud, ja ma ei ütle, et see otseselt vale oleks, on raamatuid, kuhu selline stiil sobib. Jano, siis on ka vastuvõetav, kui see nö. läbinisti paha ei ole inimene, vaid mingi fantaasiategelane vms. (lihtsalt nendega on tihti nii, et nad on algusest peale pahad ja neis puudub inimlikkus, ning nad kas kuuletuvad kellelegi või on neil mingi põhjus inimkonda vihata). Pahadel peab olema alati mõjuv põhjus, miks nad kurja teevad, nende tegudele peab olema selgitus. Ei saa ju nii, et ma olen lahe mees, tapan kõik ära jee-jee vm, peab olema midagi, mille nimel, mille pärast seda kõike tehakse.. Üldiselt on nii kõige parem, et ei saagi õieti aru, kes on hea, kes halb. Kõik on reaalsed inimesed, mõne isiku suhtes head, mõne suhtes halvad.. ja ei ole nii, et üks vihkab kõiki teisi ja kõik teised vihkavad teda. Mulle meeldib ka, kui tegelased tunduvad reaalsed, isegi kui nad elavad mingil hunga-punga maal, peaks nende käitumine olema loomulik. Tegelased ei tohiks rääkida väga üle paisutatult, suurustlevalt jne, kui seda just eraldi rõhutada ei taheta. Ja raamatu juures on kõige olulisem ilmselt see, et tegevus liiguks. Et ei oleks nii, et peatükid on kilomeetripikkused ja nendes ei toimu õieti midagi, tegevus venib ja kõige mõttetumad jutuajamised on kõige pikemad. Ja muidugi, huumorivaeseid raamatuid on raske lugeda, kuigi sellised, kus naljadega on üle pingutatud, on ka kehvad. Kõik peab olema kooskõlas, hea ja põnev sündmustik, huumor, huvitavad tegelased, olukorra kirjeldused jne.

Ja btw: See hea-halva jutt ei kehti muinasjuttude kohta. Muinasjutud on lihtsalt selline žanr, kus peabki hea ja halva vahel selgelt vahet tegema. Aga ülejäänud ilukirjanduse kohta käib see küll.